Lehevaatamisi kokku

Pühapäev, 11. oktoober 2020

Vähihaige ema, kellele ei võimaldata oma lapsega kohtumist!

Vaatasin eile üle pika aja "Pealtnägijat." 

Viimase aastaga on telekas minust üldiselt kaugeks jäänud, sest muid tegemisi on liiga palju. Tartus meil näiteks polegi telekat! Ok, telekas on, aga liitumist ei ole. Ja kui liitumist pole, siis ei oleks nagu telekat ka. Ei ole seda liitumist tegelikult teadlikult teinud, sest nagunii pole ju aega telekat vaadata :):)

Eile õhtul oli aga tahtmine pilk ekraanile visata ja nii saigi arvutist "Pealtnägija" peale pandud.

No kolm korda võib arvata, kas see lugu ajas mind närvi või mitte, kus vähihaigele emale ei võimaldata oma lapsega kohtumist! Lapse isa lihtsalt leiab, et ei lase ja nii ongi! Arvata võib, et kolme lapse emana, läksin ma ikka korralikult kettasse! Sa pole oma 3-aastast last näinud seitse kuud ja kõik ongi justkui normaalne! 

Me ei hakka siin praegu rääkima sellest, et inimene ise abiellus välismaalasega ja omad vitsad peksavad. Nähes, kui hambutu Eesti õigussüsteem aegajalt on, siis ei ole vahet, mis rahvusest oli lapse isa. See oleks võinud sama hästi olla ka eestlane. Kui inimene ikka jobu on, siis ta seda ongi! 

Julm on see, et sa oled sünnitanud lapse, tead, et varsti on sinu elupäevad loetud ja sulle ei anta kiusu pärast last! Sa ei saa oma viimastel elunädalatel/kuudel oma lapsega koos olla! Ta on sinust võõrutatud! Ta ei oska enam isegi oma emakeelt! 

See on nii karjuv ebaõiglus, et ei oskagi kohe midagi öelda! Kurb! Tõsiselt kurb! 

Selge on ju see, et kui ema sureb, siis isast saab lapse ainuhooldaja ja sel juhul ei ole enam tegemist perekonna kaotatud lapsega (pean silmas lapse vanavanemaid), vaid siis on selle lapse kaotanud juba ka Eesti riik. Laps ei oska juba praegu enam eesti keelt! See oli ju ilmselge, et lapsega tehakse süsteemset ajupesu. Mitte ükski 3-aastane laps ei hakka sedasi hüsteeriliselt nutma nagu see laps tegi, kui isa ema nime suhu võttis. Ei kujutagi päris täpselt ette, kuidas ja millega seda last manipuleeritud on. 

Riigi palgal on selline ametnike armee, aga nende seas pole mitte ühtegi tegelast, kes sisulist tööd teeks ja vastaspoolt kohtuotsust järgima paneks! Nagu päriselt w? Kuhu me oma seadlusandlusega jõudnud oleme? 

See on meie oma väike eestlane, kes Eesti riigi poolt välismaalase juurde "tõugatud" on!

Aga mis on selle ema võimalused?
Millise valiku ta tegema peaks?
Mida see ema üldse mõelda võib?

Löön käega?  - "Nagunii suren ju ära. Tahaks juba kiiremini surra, siis ei peaks seda südamevalu enam kannatama"

Võtan relva ja lasen selle lapse isa lihtsalt maha? "Nagunii suren ju ära ja kuritöö eest ei jõutaks karistust ilmselt määrata, aga minu vanemad saaksid teise astme sugulastena lapse hooldusõigust taotleda. Laps jääks vähemalt perekonda. Vaevalt, et Eesti riik oma kodaniku Iraani vanavanematele loovutaks. Aga mine seda Eesti riigi õigussüsteemi tea - kõik võib olla võimalik!"

Ootan kärsitult Riigikohtu lahendit? - "Ilmselt ei jõua oodata, sest suren enne ära!"

Jõhkralt ja jõuetult kurb lugu! 

Siin pole isegi mõtet emale jõudu ja jaksu soovida, sest tal ei ole seda vaja. Tal on vaja oma väikest tütart, kellega lihtsalt koos olla...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar