Lehevaatamisi kokku

laupäev, 3. oktoober 2020

Kuidas pohlatamine väsitada võib!

Hommikul olid mul oma päeva osas selge plaan - esmalt tuunime Karolini lauda (mida me oleme juba terve kuu tuuninud, aga ikka tuunitud ei saa!) ja seejärel lähen talu juurde trimmerdama. 

Pärast seda, kui Karolin oma endisest toast minu magamistuppa ära kolis, siis läks ta sinna ilma kirjutuslauata. Ta leidis, et seda ei ole vaja kuna õpib voodil. Ok, kui ei taha, siis ei taha - laud sai juppideks tõmmatud ja minema viidud. Nüüd Karolin leidis, et tal siiski oleks lauda vaja. Kuna ma olen omale kuurialuse igasugu kraami täis vedanud, siis pakkusin talle ühte suurt täispuidust lauda. Vaja natuke lihvida, värvida ja sobiks ideaalselt. Karolinile hakkas see laud kohe meeldima ja ta võttis suure hurraaga selle lihvimise ka ette. Mingil hetkel lihvimine aga rauges, sest muud toimetused tulid vahele ja meil kummalgi polnud eriti aega selle lauaga tegeleda.  Ütlesin juba Karolinile, et lihtsam on vist uus laud osta. Tema ei andnud alla ja andis teada, et tahab just seda lauda.  Eile jõudsime oma järjega lõpuks nii kaugele, et vedasime selle kolaka koju ära. Kuna laud oli vaja vedada kolmandale korrusele ja ma ei tahtnud, et Karolin oma noort naba välja venitaks, siis kutsusin õe appi. Kui lauaga ükskord ülesse olime jõudnud, siis oli otsaesine higipulle täis nagu oleks jõhkrat trenni teinud. 

Täna hakkasime lauda siis lähemalt uurima ja leidsime, et siit oleks veel vaja lihvida ja siit ja siit ja siit. No kurat ega me sellega nüüd uuesti alla ka ei hakka ju minema! Rõdule ka ei päästa, sest ukseavad on kitsamad kui laud. Mis üle jäi? Otsisin kõik oma töövahendid välja ja keerasin laua põhimõtteliselt algjuppideks lahti. Õnneks vanakooli laud ja oli võimalik seda lahti kruvida! Tagantjärele mõeldes - miks me kohe seda lahti ei kurvinud, ah-mis? Nüüdseks kõik vajalik lihvitud ja homme tegeleme siis peitsimise/värvimisega.

Kuna ilm oli ilus, siis plaanisin ülejäänud päeva talu juures veeta - panin omale nö taluriided selga, turvakingad jalga ja olingi põhimõtteliselt talutöödeks valmis. Aga mis tuli välja? See, et õde tahtis pohlale minna ja mina ei saanud ju ka siis ometi tööd tegema jääda. Kuna tema oli juba autos ja liikus metsa poole, siis mul oli see rõõm, et Johanna peale pakkida ja samuti liikuma hakata. Eeldasin, et käime suts metsas ära, jõuame paari tunni pärast tagasi ja ei hakanud seepärast isegi riideid ära vahetama. Kes mind seal metsas ikka vahib? Reaalsus oli see, et kui Tuksis oma pohlad ära olime korjanud, siis käisime nii Spithamis, kui ka Dirhamis mere ääres. Õde oli toidukoti kaasa ostnud ja Dirhamis tegime mere ääres isegi väikse pikniku. Nii ma siis olin oma turvakingade ja tööriietega nagu talutüdruk muiste  :):):)

Mets punetab

Spithami rannik

Dirhami

Millimallikad


Mida muud ikka joonistada :)

Koju jõudes olin täitsa laip ja tundsin, et ma ei viiiiiiiitsi mitttttttte midagi teha. Käsingi pesus ära ja pakkisin end diivanile. See metsas käimine väsitas palju rohkem ära, kui talu juures töö tegemine. Eile mässasin seal terve päeva, saabusin 20 ajal ja tulin ikka hulga värskemana tagasi, kui täna. 

Tänane trimmerdamine jäi küll ära, aga eile sain vähemalt niidud tehtud ja selleks korraks jälle tehtud:



Astrid

Astrid

Imeline sügis



Prints :)

Toituvad mõlemad

1 kommentaar: