See poes käimine on praegu nagu katkuhaigete kokkutulek!
Tõsine värk, aga kergelt ajab naerma/muigama ka.
Kui keegi poes liiga lähedale tuleb, siis vaatad inimesele sellise näoga otsa, et silmad tahaks peast välja kukkuda ja mõtteis hüüda: "Kuhu sa pressid!?"
Pilt, mis praegu eriti hull tundub, on see, kui näed poes kedagi, kellel kindaid käes ei ole!!!! Ja neid ikka veel liigub ringi.
Poodi sisenemine ja sealt väljumine on nagu võistlus - kes esimesena ukseni jõuab, läheb ees, kes viivuke hilineb, jääb ootele. Kusjuures kõik ootavadki!
Tõsine rõõm on veel see, kui sisenemise/väljumise ajal keegi teine seda ust ei kasuta.
Ajee! Sellist elu me ilmselgelt tahtnud ei ole!
Ja kui linnast (meile, maakatele, on Haapsalu suur linn :D) koju tagasi saan, siis on hea meel küll, et see asi selleks korraks jälle läbi sai.
Appi, kuidas ma ei viitsi tegelikult poes käia! Kui ma üksi elaks, siis ma käikski poes vist ainult kaks korda kuus. Aga kui mu kolm linnupoega kodus oma nokakesed ikka lahti löövad, siis peab ju mamma poodi toidukraami tooma minema! :D
Põhimõtteliselt see poes käimine on nagu katkuhaigete kokkutulek!
Aga täpselt nii kiiresti võivadki ajad muutuda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar