Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Neli kuud vaikust!

Täpselt neli kuud tagasi olen ma oma viimati postituse teinud. Peale seda tuli vaikus...

See vaikus olekski äärepealt kestma jäänud, sest oktoobrikuised sündmused viskasid mul vindi ikka korralikult pealt ära.
Olin valmis juba kuhugi koopasse ronima, koopasuu kividega kinni laduma ja seal vaikselt tiksuma - eemal kõigist ja kõigest. Ma olin niiiiii tüdinenud...
Olengi oktoobris alustanud blogikirjutist pealkirjaga "Minu viimane sissekanne." Mingil põhjusel jäi see pooleli (kes seda põhjust ikka enam mäletab, eksole!) ja peale seda ei ole ma blogi külastanud.
Läks aga teisiti ja vaikus kestma ei jäänud, sest siin ma taas olen - targemana, tugevamana ja powerit täis! :)

Mis siis oktoobris oli?
Kui ma olin peale lahkuminekut oma eluga jälle enam-vähem ree peale saanud (enda arvates) ja päike pilve tagant vaikselt paistma hakkas, siis käis järjekordne pauk seoses lapse ja vanaemaga.
Pikalt ma sellest nämmutama ei hakka, sest midagi ilusat seal ei olnud, aga päädis asi lõpuks sellega, et pöördusin ise lastekaitsesse, sest mina enam ei jaksanud ja kusagilt pidi kokkuvõttes mingisugune lahendus ikkagi tulema. Mul oli sügavalt ükskõik, mida keegi tuttavatest või kõrvalseisjatest asjast arvab, sest ma olin sellest jamast juba niiiiiiiiiii väsinud.
Lastekaitsespetsialist suunas meid pereterapeudi juurde, kellega kohe ka teraapia aja kokku leppisin. Kuna probleemiks olid omavaheline suhtlus/läbisaamine minu ja lapse vanaema vahel, siis need kaks isikut oleksid pidanud terapeudi juures ka kokku saama. Kui lapse vanaema oligi esialgu nõus sinna tulema, siis päev enne teraapiat sain teate, et tema sinna ikkagi ei tule, sest ei lase end selles kompotis nö süüdlaseks teha. Üritasin talle selgitada, et me ei lähegi sinna mingit süüdlast otsima, vaid aru saama miks asjad sinnamaale on jõudnud, kus on tehtud vead, kuidas saaks olukorda parandada ja eluga normaalses rütmis edasi minna. See ei ole ju ometi kellegi huvides, kui lapselt võetakse ära vanaema ja vastupidi!Tuleb vead üles leida,  need lahendada ja edasi elada! Nii lihtne see ju ongi!

Minu selgitused ei aidanud ja vanaema teraapiasse ei tulnud. Käisin hoopis mina koos lapse isaga. Rääkisime, tõdesime fakte, arutlesime ja tulime tulema teadmisega, et järgmisel korral lähme sinna tagasi terve perega - isa, ema ja kolm last.

Kui olime ka kogu perega seal ära käinud, siis järgmist aega enam kokku ei leppinud, sest polnud vajadust -  meie omavaheline suhtlus ja üldpilt oli korras.  Vaatamata sellele, et vanemad on omavahel lahku läinud, siis perena oskame me endiselt normaalselt suhelda.
Mina olen alati sellise põhimõttega olnud, et ükskõik, mis on olnud kahe täiskasvanud inimese vahel, siis pärast lahku minemist tuleb laste pärast ikkagi hästi läbi saada. See, et inimesed omavahel ei sobinud, ei tähenda seda, et nad lastevanematena ei võiks inimlikult ja sõbralikult suhelda.
Meie, lapse isaga, jäime sõbralikesse suhetesse ja mul oli ülimalt hea meel, et ta oli nõus teraapiasse tulema. Au ja kiitus talle selle eest!

Olgugi, et seda õiget probleemituuma ei õnnestunud teraapias lahata, sest üks osapool keeldus sinna tulemast, siis abi oli seal käimisest ikkagi.
Ma ise hakkasin ka asju hoopis teise mätta otsast vaatama.
Terapeudi jutt oli innustav ja mõned Juul´i -Gordoni raamatud ka sinna otsa ning hakkadki asju teise pilguga vaatama. Areneda ei ole kunagi liiga hilja ;)

Kõik asjad ei peagi tegelikult nii olema nagu lapsevanem (antud hetkel loe:ema) tahab. Kui laps tahab määrdunud pükstega käia, no las ta siis käib. Kui ta tahab, et ta juuksed on sorakil - no andku minna. Kui tema tuba on sassis - olgu! Minul need asjad ju tükki küljest ära ei võta!
Sain aru, kui palju ma tegelikult täiesti tühiste asjade kallal oma pead vaevasin ja sõrmega joont ajasin. Kahe esimese lapse puhul on tegemist juba nii suurte tüdrukutega, et nad tõesõna teavad ise, milliseid riideid nad kannavad, milline võiks olla nende välimus või toa seisukord.
Eks ma vahepeal natuke ikka kaagutan ka, aga anname andeks - muutused ei tulegi üleöö ;)
Suhtlus lapsega on hoopis teistsugune. Oleks ma teadnud, et asjad niimoodi muutuvad, oleks ma selle sammu juba mitu aastat varem ära teinud! Ju siis ei olnud õige aeg ja vinti mul veel jagus ;)
Eks praegu mängib rolli ka see, et laps ei käi enam nii tihti vanaema juures. Alguses sai kokku lepitud, et ta ei lähegi sinna enne, kui mina temaga oleme omavahelised asjad terapeudi juures lahti arutanud, aga noh - oleme aeg ajalt ikkagi lubanud minna. Eesmärgiks ei ole ju last vanaemast lahutada.
Kui vanaema saaks aru, et ta võib ja saab lapsele olla VANAEMA (mitte ema!), siis ei olekski probleemi. Nii kaua kuni sekkutakse ja õpetatakse, kuidas lapsevanemad peaksid justkui oma last kasvatama, siis seni kaua sellest head nahka ei tule. Tema on oma lapse suureks kasvatanud, las teised kasvatavad ka oma lapsi ise. Kui abi vajatakse, küll siis ka küsitakse.
Vanaema on vanaema ja ema on ema! Punkt!
Ma tahaks väga loota, et selle asjaga on nüüd joon all ja ma ei pea sel teemal enam mitte kunagi kirjutama.

Mida ma veel tahan lisada, on see, et kui keegi tunneb, kuidas tal probleemid üle pea kasvavad ja ta midagi enam teha ei oska, siis küsige abi! Jätke kõrvale need lollid mõtted, kus kardate kellegi teise arvamust või altkulmu pilke - need on täiesti teisejärgulised! Oluline on see, et probleem lahendatud saaks. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus ;)

No nii see teema sai nüüd kirja ja lähme sujuvalt minu lahkumineku juurde. Räägime siis nendest asjadest ka nii nagu need reaalselt olid ja millest supperwomen Virge ei kirjutanud :):)
Ma ei mäletagi mida ma sellest teemast üldse kirjutasin, aga seda kindlasti mitte, mis mu sees päriselt toimus.

Here we go!

Juunikuu alguses, peale taaskordset pettumust, sai ju otsus tehtud, et selle suhtega on nüüd kõik. Sel korral siis lõplikult!
12 aastat on pikk aeg aru saamaks, mis jääb ja mis mitte kunagi ei muutu.
Ligi kuu aega ei muserdanud see lahkuminek mind üldse. Elasin rahulikult edasi nagu polekski midagi olnud - nautisin suve ja rabasin talu juures tööd teha. Ühel hetkel sain ma aru, et see töö tegemine on seal ju täiesti mõttetu. Ma ei suutnud päris täpselt ette kujutada, kuidas me naabritena seal kruntidel nagu kõrvuti elama hakkame! Saigi tehtud otsus, et annan oma osa ära ja hakkan ise teise taluga nullist pihta. Tol hetkel oli see minu jaoks kuradima raske ja tönnima ajav otsus, sest vana talu oli mulle kõik, aga parem korra valus, kui terve ülejäänud elu kigisemist.
Minu hingeline olukord oli seda otsust tehes üsna sant, aga olukord läks veel hullemaks, sest just paar päeva enne notaritehingut tõi tulevane talu peremees hoovi uue naise/pruudi/silmarõõmu. Tol hetkel oli see mulle tugevaks hoobiks, sest ma ei suutnud mõista, kuidas asjad nii kiirelt käivad.
Nädala-paariga lagunesin ma täiesti koost - ma ei suutnud süüa, magada, tööd teha, mõelda. No mitte midagi. Ma lihtsalt vegeteerisin. Minu sees oli seletamatu äng ja valu.
Miks see nii oli? Sellest ma ei saanudki täpselt aru!
Mis oli see, mis mind sedasi maha tõmbas?
Kas ma nutsin taga oma lagunenud suhet? Ei, kindlasti mitte.
Kas ma nutsin seda, et teine omale nii kiiresti uue kaaslase leidis? Võibolla
Kas ma nutsin taga oma vana talu? Kindlasti.
Küsimusi muudkui tekkis ja tekkis.
Kas nüüd ongi päriselt kõik? Et siis PÄRISELT?
Kas ma nüüd olengi reaalselt kolme lapsega üksikema?
Äkki ma hakkan seda lahkuminekut ühel hetkel kahetsema?
Kas ma üldse leian enda kõrvale kedagi?
Aga mis siis saab, kui ei leia?
Mis siis, kui minuga juhtub mõni õnnetus?Või haigus?
Täiesti jaburaid asju hakkasin mõtlema ja neid mõtteid oli lihtsalt nii palju, et need ei lasknud mul olla. Samas oli ka huvitav pool, sest tekkis kerge loominguline periood - luuletasin ja puha :)
Ühesõnaga august oli üks tõsiselt õudne kuu! Ma olin nagunii omadega täiesti ribadeks, kui sinna otsa tuli järjekordne draama lapse ja vanaema teemal. Sel hetkel mõtlesin küll, et kui palju veel!? Mis järgmiseks?!
Päris kohutav on praegu mõelda, et kui ma oleksin pidanud sel ajal veel kusagil tööl käima! Jumal tänatud, et ise enda peremees olen ja mul oli võimalus sedasi päevade viisi kodus kassida ja voodis vedeleda.

Septembri saabudes hakkasid asjad vaikselt sujuma. Suurem kass oli möödas ja sain vaikselt ree peale tagasi. Tõusuke kestis täpselt nii kaua, kui tuli see viimane draama lapsega, mis lõppes siis lastekaistes ja terapeudi juures.
Sellest hetkest alates on kõik sujunud. Ja väga hästi!
Peale seda, kui terapeudi juures lapsega asjad nö jonksu sai, otsustasin iseenda ja oma möödunud suhtest lahtilaskmisega tõsiselt tegeleda.
Oli selge, et ma ei osanud sellest suhtest tegelikult lahti lasta, sest 12 aastat on ikkagi pikk aeg, et seda ühe nipsuga unustada. Käisingi paaril seansil terapeudi juures oma asju lahkamas. Selles mõttes on nagu naljakas, kuidas inimene võib ikka valesti mõelda! Mina eeldasin enne terapeudi juurde minekut, et lähen räägin oma stoori ära, nutan patja ja ootan aga juhiseid, kuidas ma toimima peaksin ja mida tegema.
Ei ole midagi sellist. Lähed, räägid, esitad ise küsimusi, annad ise vastused, analüüsid, mõtled...
Loed kodus natuke juurde ja mõne aja pärast juba imestad, et kuidas sa oma elu nii napakalt üldse mõtlesid! :)
Ma lugesin oktoobri-novembri jooksul igasuguseid eneseabiraamatuid. Mitte ühe, vaid kümnete kauppa. Ühel hetkel hakkasid raamatute sisud juba korduma ja asi muutus igavaks. Selleks hetkeks olin ma oma asjad tegelikult peas juba selgeks mõelnud ja polnudki tarvis midagi enam lugeda ;)
Kui kellelgi on seljataga keeruline lahkuminek, millest ta kuidagi üle pole saanud, siis soovitan soojalt lugeda Bruce Fisheri ja Robert Alberti raamatut "Kui suhe lõpeb". Vahet ei ole, olid sa siis mahajäetud või mahajätja - mõlemale hea raamat ja sobiv lugemine!
Paljud ei arva nendest nn eneseabiraamatutest midagi, aga noh - see on nende mure ;)
Ma olen aastate jooksul vist 30-40 sellist raamatut lugenud ja mainiksin ära, et omal ajal (peale gümnaasiumi lõpetamist, kui ei teadnud, mida oma eluga peale hakata) tõi mind maa peale tagasi Dale Carnegie "Ärge muretsege, hakake elama."
Kui elu mõttetu tundub ja aega jagub, siis tasub lugeda :)

Novembriks olin aru saanud, kui rumal oli minu mõtlemine, et peab ilmtingimata kellegagi koos olema. Ei pea, kui sa oskad ka üksi õnnelik olla. Mulle tegelikult isegi meeldib üksinda olla. Laias plaanis ja tuleviku mõttes tahan loomulikult kellegagi koos talu üles ehitama hakata, kellegagi koos vanaks saada, aga see ei ole tänase ega homse päeva küsimus. Kui keegi tulema peab, küll ta siis õigel ajal ka tuleb. Praegu on aga täpselt nii nagu mulle meeldib. Päriselt!
Taas kord ehe näide sellest, et kõik pidigi täpselt nii minema nagu need asjad läksid.
Peale seda, kui lapsega see draama oli ja me terve perega terapeudi juures käisime, on meie omavaheline suhtlus laste isaga hoopis teisel tasemel. Kummaline on see, et me ei saanud koosoldud 12 aasta jooksul ka nii hästi suheldud, kui praegu. Sõna otseses mõttes suhelnud - rääkinud, asju arutanud, avameelselt ja ausalt arvamusi avaldanud jne. Varasemalt rääkisin ma justkui üksinda, aga nüüd mind kuulatakse jaräägitakse isegi vastu.
Enamik paare lähevadki ju lahku sellepärast, et nad ei oska omavahel lihtsalt suhelda. Ei osata või ei taheta. Mõnikord tuleb tahtmine siis, kui on liiga hilja.
Praegune suhtlus laste isaga on igatahes hea ja kui on mingid lasteüritused, siis oleme kõik koos ka nendel käinud. Loodetavasti selline suhtlus kestab.

Tol hetkel, kui see oktoobrikuine draama lapsega oli, siis ma ei suutnud ära ohkida, et milleks seda jama kõike vaja on, aga kui tänu sellele enda sisse ja oma möödunud suhet lahkama hakkasin, siis olen isegi tänulik, et see asi juhtus. Kui seda poleks juhtunud, võibolla ma küpsetaks siiani oma ajusid nende mõttetute küsimustega ja trambiksin endiselt teadmatuses.

Selline ongi ühe päris inimese elu koos päris muredega. Ma olen täiesti kindel, et iga teine (või vähemalt kolmas) seisab silmitsi mingisuguste probleemiga, mis tundub talle sellel hetkel ületamatu ja tundub, et abi pole loota. On! Haara härjal sarvist ja löö jalaga uks lahti! :):)

Täna oli muide Janeli sünnipäev - juudi juubel - 11 kukkus :)
Laps avaldas soovi sünnipäeva kodus pidada ja nii saigi tehtud.
Kuna mina selle lastekarja ja kisa sees olla ei tahtnud (poleks vist suutnudki!), siis läksin peo ajaks kodust ära, palvega, et vähemalt telekas terveks jääks ja põrandat jookidega üle ei valataks.
Koju tagasi jõudes oli kodu üle ootuste korras ja mul oli selle üle hea meel!

Sünnipäevalaps :)

Õhupallid seinal...

...ja laes :)

Hommikune äratus

See on meil vist kõige tugevam peretraditsioon, et sünnipäevalaps lauldakse hommikuti üles. Kuna ma unustasin hommikulaulmiseks väikse koogikese osta, siis pidin midagi välja mõtlema. Tühja käe ja padjanäoga on natuke liiga mage last äratada!
Praetud suhkrusaiad koos śhokolaadijäätisega ajasid asja suurepäraselt ära :)

No nii, esimene sissekanne üle 395735739702429401093 tunni jälle kirjutatud! Kiitus Virgele :) 
Kirjutamist jagub nüüd rohkemaks, sest olen  nii mõnegi asja kohta mõtteid tahtnud avaldada, aga ei leidnud kuidagi õiget aega. 
Nüüd, kus ots jälle lahti on tehtud, saab nendest teemadest järgemööda ka kirjutatud. 

Tööloomadele mõnusat uut algavat nädalat!
Mina teen ainult homme tööd, sest teisipäeval lähme lastega Kiviõlli suuskama. Muhahahahaaaa :)

3 kommentaari:

  1. sa oled väga tubli! ja kui vahel juhe koos on, siis youtubes leiab toredaid meditatsioone ning kui on füüsilisi probleeme (tervisega), siis ma olen Louise Hay'st abi saada, ta afirmatsioone on ka youtubes aga seal ta tulistab liiga tihedalt, et võib-olla alustuseks on liig.
    ole jätkuvalt sama ettevõtlik! siis leiad alati lahenduse

    VastaKustuta
  2. Tore, et ikka kirjutad. Kahju kuulda, et asjad läksid nii kuidas läksid aga eks elu on selline. Küll saad hakkama, edu edaspidiseks!

    VastaKustuta
  3. Welcome back! :D

    Mis puutub uue kaaslase leidmisse, siis ma arvan et tuleb varem või hiljem! Lihtsalt pingsalt otsida ei ole mõtet (arvan et seda sa ei tee nagunii), kõik juhtub siis kui juhtuma peab :D

    VastaKustuta