Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 14. juuni 2018

Ring sai täis

Ma olen juba 12 aastat seda teha lubanud, aga iga kord olen erinevaid lubadusi kuulnud, kuidas nüüd kõik muutub.
Ma ei oskagi öelda, kui tihti ma seda kuulnud olen. Ilmselgelt liiga tihti.

Kui ma algusaastatel isegi uskusin neid lubadusi, siis viimased aastad olen selle eluga leppinud ainult laste pärast. Aga lapsed kasvavad ühel hetkel suureks ja mis siis saab?
Viimane aeg on asja muuta.

Kui ma seda otsust praegu ei teeks, siis tean juba ette, et see kestaks terve elu. Ja tervet elu ma selliselt küll veeta ei taha. See tähendaks ainult seda, et paari-kolme aasta pärast ei peaks mu närvid enam vastu ja mul sõidaks katus lihtsalt ära. Varsti olen järjekordne depressiivne inimene statistikas, kes sööb peotäite kauppa tablette, et elu natukenegi ilusam tunduks. Milleks seda vaja on? Kellele seda vaja on? Mulle küll mitte!

Kaheteist aastaga on pilt selgeks saanud ja tuleb edasi liikuda.

Keegi ei ole selles loos halb ja paha, lihtsalt inimestel on erinevad prioriteedid ja arusaamad. Meil need kahjuks ei ühti. Juba ammu enam mitte.
Minu elu jaoks on tema elus lihtsalt liiga palju alkoholi ja see on see, mis meie elu kohe alguses lõhkuma hakkas. Nüüd on see elu lõplikult purunenud - põhjusel, mis on tuhanded teised pered lõhki kiskunud.  Kes julgeb seda tunnistada, kes mitte. Kes viitsib seda taluda, see viitsib. Mina ei viitsi.

Nüüd tunnen, et ma enam ei jaksa, ei viitsi, ei taha - ring on täis saanud!

Kui ma oleks 2012 aastal (kui see esimene suurem pauk ära käis ) või  2014 aastal  (kui Soomes lapsed põhimõtteliselt päeva pealt kokku pakkisin ja Eestisse tagasi tulin) endale kindlaks jäänud, siis ma ei kirjutaks sellest praegu.
Kolm pidavat kohtu seadus olema.

Tundub, et praegu on üldse kerge korrektuuride tegemise ja selekteerimise aeg.

Olen oma naabritega nende koerte pärast juba aastaid vägikaigast vedanud. Kui varasemalt käidi ja pasandati meie taluhoov kogu aeg täis, siis viimased aastad tallutakse IGA JUMALA kevad mu aiamaa ära. Kaks suurt monstrumit (kaukaaslased või midagi sellist) käivad mu tiigis ennast jahutamas, tulevad sealt välja ja marsivad üle peenarde. Olen naabritele seda rääkinud. Kuulatakse, aga ette midagi ei võeta.
Eelmisel aastal ründasid keset lapse sünnipäeva needsamad monstrumid mu jäneseid. Õnneks oli aed ees! Kahe käpaga hüpatigi aiale ja üritati jäneseid kätte saada - haukkusid ja lõrisesid. Päris tore ikka küll - ei saa oma hoovis isegi lapse sünnipäeva pidada, ilma et naabri koerad hoovi jookseks! Peale sellist juhtumit viskas ikka korralikult vindi pealt ära. Ütlesin naabrimehele, mis ma asjast arvan. Kuulas ära, aga ega midagi ju sellest muutunud - koerad jooksid endiselt sedasi ringi!
Sel kevadel pures üks nendest monstrumitest näiteks mu õe väikest koera! Arvate, et midagi muutus?! Tutkiti! Koerad jooksid endiselt ringi! Täpsustan siinjuures ka selle ära, et pererahvas armastab miski pärast väita, et koer kaitses oma territooriumi ja seetõttu ründaski teist koera. Vabandust väga, aga üldkasutatav tee nüüd küll kellegi OMA territoorium ei ole!

Kui minul sellel aastal juba peenramaa tehtud oli, hakkas taas üks peenardest üle jooksmine. Paar korda ütlesin viisakalt, aga see jäi ka viimaseks viisakuseks (teades ennast, siis ootasin isegi kaua!) , sest sel õhtul, kui olin peenardele katteloorid peale pannud ja hommikuks loori peal suured mudased jäljed olid, siis viskas taas vindi üle. No kui kaua võib viisakalt öelda!? Sel korral ei tulnud perenaise poolt mingit õigustust, vaid konkreetne väide, et tema koerad pole kattelooridel käinud, sest just sellel ööl oli nende koerad kinni. Kogu aeg on olnud tema koerad (pildidki olemas, kus tuleb ja kuhu läheb), aga sel korral pole! Ju siis kitsed käisid  või siis tõi just selleks ööks keegi suvaline sinna aiamaale samalaadse monstrumi, lasi tal üle peenra käia ja viis ta siis jälle minema! No mis jutt!? Naabri kassile võid sellist juttu rääkida!
Mõningate inimeste suhtumine on ikka päris kummaline. Sul on kaks suurt monstrumit, kes on rünnanud aias olevaid väikeloomi, purenud teise inimese koera, kes käivad ja märatsevad teise inimese aiamaal ja sa lased neil ringi joosta nagu tegemist oleks väikeste sülekoertega või nagu polekski peale nende maailmas mitte kedagi teist!?
Mitte mina ei pea aeda ehitama, et sinu koeri oma maalt eemal hoida, vaid sina, koerte omanik, pead omale aia ehitama!
Pole absoluutselt mingit vahet, kes külas kauem on elanud või kes sinna esimesena kolis - loomad püsigu oma hoovis.

Pean tunnistama, et seda kattelooridel kõndimist ma, jah,  tõendada ei suuda (peale suurepäraste fotode, kus on samasugused käpajäljed nagu kõik varasemad!), aga peale seda juhtumit ja minu väljaütlemist pole aiamaal enam mitte ühtegi jälge olnud!
Ja koeri pole ka enam näha olnud!

Kui selleks oli riidu vaja, et inimesed aru saaksid, et selliseid monstrumeid ei hoita lahtiselt, siis ei saa mina sinna midagi parata. Ma võin see paha ju olla. Kui koerad nüüd oma aias püsivad, siis on riid läinud asja ette. Kurb on lihtsalt see, et inimesed ise aru ei saa, et selline asi ei ole normaalne..

Et siis selekteerimise aeg...

Kui ma siin juba kirjutan, siis kirjutan oma eilsest päevast ka :)

Kevadel sündisid meie jänksidel pojad.
Noh, siis oli selge, et Luisast on saanud Luis, seega paps ja mamps tuleb teineteisest eraldada, sest muidu jääbki neid pisikesi jänkse tulema.
Üleeile sain aiapaneelid toodud ja eile läksin papsile siis aeda ehitama. Viisin jänestele parasjagu rohtu, kui kreepsu pidin saama. Minu silmad nägid aia sees väikest valget karvast palli ringi jooksmas!!
Läksin aeda sisse ja vaatsin kõik nurgatagused läbi. Lugesin kokku 5 karvast pisikest!
Kõige lahedam on see, et viimased nädal aega hoidsime emast ja isast vaheldumisi puuris kinni. Kui üks oli puuris, siis teine aias ja vastupidi.
Väga lahe küll - sel ajal, kui ema puuris olid, ei saanud ju väiksed piima!!! Õnneks söövad nad juba ise ka, nii et nälga nad ei jäänud. Noh, aga ei teadnud ju, et pojad on!
Kusjuures, ma iga jumala kord vaatasin, kas on poegi või mitte. Ei olnud! Ma ei saagi aru, kuidas on võimalik, et ühel hetkel on neid terve trobikond ja kõik jooksevad ringi. Kus kohas nad ennast peidavad/peitsid?! Lõpuks tuli neid veel kolm juurde ehk kokku niisiis 8 rusika suurust karvapalli.


Kaheksa karvapalli

See oli selge, et päevaga tuleb see isase aed valmis teha. Saigi tehtud. Aiapaneelid küll tõin, aga niplid jätsin ostmata ja hetkel on paneelid postide küljes nööriga kinni. Täna käin toon niplid ja teen üle. Mässasin selle aiaga eile terve päeva, aga tehtud see sai.


Papsi luksaed

Kardinate väljanäitus :D

Algul mõtlesin, et ei hakka papsi aiale seda kardinat peale panema, sest sääski pole enam nii palju nagu alguses, aga kui õhtu käes oli, siis tuli neid vereimejaid päris palju välja ja viskasin kardina  ikkagi ette. Need kardinad sai taaskasutusest ostetud ja pääsesin kõigest 14 eurtsiga ;) Paar tükki oleks juurde vaja, siis oleks kõik vinksis-vonksis. Nipet-näpet on vaja veel teha: niplitega paneelid kinni panna, kiviaiake ette ehitada jne, aga nendega pole kiiret - nüüd on paps vähemalt omas aias ja jääb ainult loota, et mampsi kõhus juba uut pesakonda ei kasva ;)

Paps tahab mampsi juurde :)

Jänkupapsil sai ka ring täis ;)

4 kommentaari:

  1. 12 aastat on piisavalt pikk aeg, et teist inimest tundma 6ppida. Kui inimene tahaks ise muutuda, siis muutuks, muidu ei tule sellest midagi välja.
    Alkohol ja muud lollused on piisavalt suur asi yhele naisinimesele, et katus ära s6idaks. Kuigi ei tea midagi teie asjadest, julgen ma väita, et laste nimel pole m6tet edasi pingutada. Sa oled ka inimene ja v6iksid olla 6nnelik :)
    Tubli, aga valus otsus...

    Need karvapallid on niiiiii nunnud :) Issi jänes on head tööd teinud ;)

    VastaKustuta
  2. Suure koera omamine tähendab ka vastutustunnet. Meil on ka suured koerad, oleme nendega käinud koolis ja ehitanud uued aiad ja minu jaoks on täiesti mõistetamatu, et inimesed niiviisi hoolimatult oma loomadega käituvad. Koer pole süüdi aga kui võõras loom tuleb minu lapsi hirmutama või minu kodu lõhkuma, olen sunnitud ennast kaitsma. Sinu naabrid ei saa vist aru, et kui kellelgi lõplikult üle viskab, siis võivad nad oma koertest ka ilma jääda. Loom on loom ja võib olla ühel hetkel täiesti ettearvamatu käitumisega ( mingi hääl või lõhn või olukord tundub talle ohtlik) ning ka inimesi rünnata. Isegi siis, kui koer pole seda mitte kunagi varem teinud. Koertekoolis kuulsin ikka tõeliselt uskumatutest juhtumistest, kus koer ka oma peremehe käeluu näiteks katki hammustas jms. Seda esimest teemat ma kommenteerida ei oska, aga koerte koha pealt võtaksin väga konkreetse hoiaku. Sul on ju lapsed. Kui koer on harjunud kusagil käima, on see tema arvates tema territoorium ja ta kavatseb oma territooriumi kaitsta. Teil endil ei õnnestuks sinna mitte ühtegi koera võtta, need võidakse maha murda, samuti mitte ühtegi koeraga külalist ei tohiks sinna lubada enne, kui päris kindlalt tead, et naabri koerad on kinni. Koer ei saa aru, et nende territoorium on nüüd muutunud.

    VastaKustuta
  3. Ma just seda esimest teemat kommenteeriksin. Oled niigi hobusekannatusega olnud ja kui nüüd ring täis ja tahe otsas, siis pole imestada küll midagi. Ise kannatasin välja täpselt ühe suure prohmaka, teise või kolmandagi ootamise jaoks minul jõudu ei jagunud. Eks sa ise tead oma senist elukorraldust, kas ja kui palju sul ilma meheta raskemaks läheb. Kohati küllap lähebki, aga päris kindlasti läheb nii mõneski asjas kergemaks. On ikka toredam elada küll, kui musta pilve või lausa kirvest pea kohal ei ripu.
    Tegus ja hakkaja oled niigi, tuled toime ka selle asjaga, ma üldse ei kahtle. Ära ainult häbene abi küsida, kui vahel ülemäära raskeks kisub.

    VastaKustuta
  4. Omast kogemusest võin öelda, et iga asi on millekski hea ja kahetseda pole midagi. Kui mina poleks 11.a tagasi sellist (tol hetkel üsna rasket) otsust vastu võtnud, siis ma poleks täna elus, mille üle olen iga päev tänulik. Paraku on nii, et alkoholiga saab võidelda vaid see, kellel sellega suhe... Teistel on see võitlus juba eos kaotatud. Sulle soovin aga jõudu ja jaksu. Enne kui hingel päris rahu tuleb, läheb veidi aega.. Aga ükskord see tuleb, selles olen üsna kindel ;)

    VastaKustuta