Total Pageviews

Monday, January 1, 2018

Mis toimus aastal 2017?

Ise arvasin, et aasta toob rohkem muutusi, rohkem üllatusi, rohkem tegemist.

Kuke aasta pidi kukkedele igati keeruline ja närvesööv olema, aga ma ütleks küll, et tegemist oli pigem rahuliku aastaga. Samas oli tihtipeale kiire...
Põhimõtteliselt kiire, aga rahulik aasta :D
Mina aga rahulikult ei oska ja seetõttu tundubki möödunud aasta kuidagi igav.
Hakkan vist vanaks jääma :)

Selles mõttes olin tubli, et tegin oma raamatupidamised korda. Aasta alguses hakkasin suure hooga oma kilekoti-raamatupidamist joonele sättima, aga see tubli ja viisakas toimetamine kestis kuni märtsikuuni, peale mida läks asi lappama. Sel aastal üritan asju taas jooksvalt korras hoida. Tegelikult ma tean juba ette, et see raamatupidamine läheb 200% kevad-suvel taas lappama, seepärast ma seda endale lubaduseks ei võtagi ;)

Lugemisega oli mul endaga selline diil, et loen läbi 20 raamatut. Läbi sai loetud 15 raamatut, aga sellest nimekirjast, mis välja valisin, sai loetud ainult 4 raamatut (mis on isegi hästi!). Teised raamatud tulid sujuvalt kõrvalt juurde:

Lugemisaasta 2017

Suve puhul olen ma rahul sellega, et ma viitsisin nii lahedatel spordivõistlustelt osa võtta. Ei saanud küll kõrgeid poodiumikohti (mis ei olnudki üldse eesmärgiks), aga see eest tuli kuhjaga emotsiooni.
Ja kui mitu korda ma Tartusse sõitsin!!! Pole kogu oma elu jooksul seal nii palju käinud!
Sportimise osas olin üldse tubli. Kui varasemalt olen kogu aeg suure innuga sportima hakanud, siis paari-kolme nädalaga on ind tavaliselt raugenud. Eelmisel aastal suutsin end ikka kuni oktoobrini järjel hoida. Olin sellest triatlonist nii vaimustuses, et oktoobris sai suisa treener võetud. Selle peo lõpetasin juba kuu aja pärast ära, sest oktoobris-novembris tuli nii palju tööd-tegemist, et trennidele aega ei jäänud.
Kolm kuud olengi sisuliselt niisama kulgenud ja pekki kogunud, aga kuna mu triatloni-armastus on endiselt alles, siis alates homsest hakkan trennidega taas pihta. Ei ole uue aasta lubadus, vaid puhas armastus ala vastu ;)
Selle kolme kuuga olen 5 kg juurde võtnud ja nõme on vaadata, kuidas pekk üle püksiääre ripub :D
Seega kaks kärbest ühe hoobiga.

Rõõmus olen ma selle üle, et korteri remont edeneb. Tööd on tehtud juba 4-6 kuud (ei mäletagi, millal asi alguse sai). Lootsin, et saaks jõuluks Koju, aga ei mänginud välja. Kiire töö ei ole kunagi kvaliteetne seega parem aeglasemalt, aga korralikult. Usun, et minna on ca 2 kuud. Tänu remondile olen rahadest loomulikult täitsa lage, aga ei kurda - peasi, et saaks korteri valmis!
Mul oli/on oma reservfond 2018 aasta välismaa suvetuuriks, aga see raha on ka kõik sirgeks löödud. Põhimõtteliselt olen  iseendale võlgu! :D:D
Kui selleks ajaks rahaliselt ei taastu, jääb reis ära, kui taastun, siis tahaks ca kuuajase Balkani-reisi ette võtta ;)

Ühe jalaga sai kohalikku poliitikasse astutud. Tegelikult kahe jalaga, sest sain kindlalt ja turvaliselt volikokku. Veel kord kummardus ja tänud neile, kes oma hääle mulle andsid ;)
Seisan oma tõekspidamiste eest ja otsustan alati nii nagu minu südametunnistus seda teha käsib.
Annan oma parima, et asjad edeneksid.

Kurb on see, mis üleüldiselt maailmas toimub.
Viha, julmus, südametus, ahnus...
Kõige julmem pilt, mis mul sellest aastast meelde jäi oli see, kus gaasiga mürgitamise tagajärjel (Süürias) üks isa oma surnuid kaksikuid käes hoiab.
Lõikasin ajalehest selle pildi välja ja see seisab mul siin kontori sahtlis. Kui vahepeal ving-ving peale tuleb, siis vaatan seda pilti ja mõtlen, kui julm see maailm ikka olla võib ja kui hästi endal kõik tegelikult on.
Mõnikord võib fotol olla selline jõud, mis sind hetkega laiali lammutab.
Vaatan seda pilti ja ütleme nii, et silm on märg...

Julmalt karm maailm...

See on umbes sama emotsiooniga pilt, kui see, mis Beslani pantvangikriisi ajal tehti
Maailmas on palju julmust, mis lastega tehakse, aga need kaks pilti on mulle emotsionaalselt nagu eriti...ei oskagi õiget sõna öelda...ühesõnaga mind mõjutanud fotot.

Abitult turvaline

Tahaks uskuda, et maailm liigub paremas suunas, aga reaalsus on ilmselt see, et järgneva 2-3 aasta jooksul käib kusagil üks korralik pauk, peale mida hakatakse asju tõsisemalt võtma.

Oma aastat tagasi vaadates ei meenugi hetkega, et midagi oleks halvasti olnud või läinud. Kui midagi oligi, siis ei midagi sellist, mis hinge kriipima oleks jäänud. Kui siis ainult see väiklane inimene, aga see on ka ilmselt seetõttu meeles, et värske teema. Aga see on rohkem las-koerad-hauguvad-küsimus.

Vana on nüüd vana ja ees on ootamas uus, sisetunde järgi muutusterohke, aasta. 
Sisetunne ütles, et ka 2017 aasta tuleb huvitav, aga nii igavat aastat ei mäletagi.

Loodetavasti 2018 läheb siiski paremini täkkesse ja toimub suurem action :):)

No comments:

Post a Comment