Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 25. september 2017

Eila rabas, täna pohlal

Ei pea vist ütlemagi, et ilmad on S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D!
Ei kadesta neid, kes täna päeval tööl olid!

Kui terve nädalavahetuse võis põhimõtteliselt igast hoovist muruniiduki põrinat kuulata, siis mina sain lulli lüüa - olin oma muru niitmisega juba varem ühele poole saanud.

Terve eilse päeva kakerdasin lastega looduses ja täna ka.
Ok, täna sain ainult ühe lapse kaasa krabada, sest teised kaks olid koolis. Põhimõtteliselt peaks Johanna lasteaias olema, aga tal on juba eelmisest nädalast nohu, mis kuidagi ära minna ei taha...

Ühesõnaga looduses!

Võtsime (loe:Virge võttis) omale traditsiooniks, et igal sügisel tuleb korra rabas ära käia. Noh, umbes-täpselt sellisel ajal, kui lehter-kukeseened valmis on, siis on seened kergeks boonuseks :)

Eesmärgiks oli jõuda sinna:
sihtpunkt

Pool maad on juba läbitud

Kaks viimast, teised kaugel ees

Kosutav piknikupaus

Kolm õde - ühel suu pankooki täis :)

Liigume edasi

sealt me tulime!

Vaade tornist

Nii pikk retk paneb ikka mõtlema küll

Vaade tornile

Saab ka ujuda (ja ujuti!)

Tagasiteel

Pikk tee ootab ees

Bonsai-männid

Rada

Minu salakoht :):)

Seenelised

Lihtsalt ilus

Need jalad kõndisid palju

mükoloog

Harjutusi sabale

Oksad lähevad kohe ujuma!

Käbisõda

Kui ma nüüd ei eksi, siis edasi-tagasi oli maad kokku 9 km. Sinna minnes ei olnud väga vigagi, sest vähemalt pool maad kõndis Johanna ise, ülejäänud aja vedasin teda seljas. Meie aeglane kiirus oli põhjuseks, miks me kahekesi taga vantsisime. Teised läksid ees ära. Puhkekohtades saime jälle kokku :)

Eelmisel aastal me sinna päris lõppu ei läinudki, sest torn ei olnud sellel ajal veel valmis. Nüüd siis läksime ja ma pean ütlema, et seal on igati vinge. Ilusal suvepäeval tasub täitsaminna, siis saaks end rabavees märjaks ka kasta. Tundub, et ega eilsel ilmal ka eriti viga olnud, sest ka siis leidus inimesi, kes vette hüppasid! Katsusin - vesi soe küll ei olnud! 
Istuda oli seal torni juures igatahes lahe ja tagasi liikumisest ei viitsinud mõeldagi. Aga noh, venita, mis sa venitad, liikuma tuli hakata. Teised panid jälle pikalt eest ära, me lonkisime Johannaga järgi. Kord kõndis ise, siis oli mul jälle seljas. Ega me eriti kiirustanud ka - korjasime seeni, loopisime oksi vette, tegime käbisõda ja vaatasime muidu loodust. Ühesõnaga võtsime matkast, mis võtta oli. Ma ei kujutagi ette, kui kaua teised meid auto juures ootasid. Oma pool tundi kindlast. Ilmselt rohkem :):)
Talvel, hästi varahommikul, päikese tõusu ajal, oleks vist äge seal olla ja loodust pildistada.
Kui veel ühe samasuguse hullu leian nagu ma ise, siis läheks pildistama küll ;)

Tänane ilm oli ka selline, mis kontorisse ei ajanud (olgugi, et hädasti oleks vaja olnud!) ja läksime Johannaga Perakülla pohlale. 
Enne pohlatamist käisime mere ääres, kus laps sai ennast tühjaks joosta, loopida, hüpata ja mängida. Ilm oli tõesti super! Kui suvel seal käisime, siis oli vähemalt 24129 korda külmem! 
Mul ei olnud ju esialgu plaanis mere äärde minna ja seetõttu ei olnud ka mingeid mänguasju kaasas, aga üks ämber, väike kilekott, leitud kivid-oksad ja rohke liiv ajasid asja suurepäraselt ära.
Peale tunnikest mere äärt, läksime metsa alla pohli korjama. Ka seal jagus lapsel piisavalt loovat mõistust - küpsetas "lõkkel"seeni, tegi seenesõda, laulis omamõeldud laule ja oli üldse kuidagi nii, niii, niiiiiii rõõmus. 
Peab vist lapsega rohkem looduses käima!

Püüab vett

Segab suppi

Korjab pohli

Lilled sügavkülma

Käbisõda

Pohlad....mmmm

Tegi lõkke (ausõna, ise tegi!)

Marjulised on lõpetanud ;)

Metsas kondasime ringi oma tund-poolteist. Mingit hullu marjasaaki kokku ei korjanud, aga piisavalt palju, et mina talvel neid nosida saaksin. Teised pereliikmed ei pea pohladest eriti lugu. 
Kahte 0,5 liitrisesse kotti korjasin pohli koos vartega (saab talvel teetassi torgata) ja kahte kotti niisama. Lähevad niisiis sügavasse.

Peale metsa tahtis Johanna tagasi mere äärde minna. Mis mul sai selle vastu olla. Kui me kord juba seal olime, siis võtame ikka täie raha eest. Läks ja möllas jälle seal liivas nagu poleks sada aastat merd ja liiva näinud!






Koju jõudsime 18 ajal. 
Kiirustasin ruttu Abbile, sest tahtsin täna veel kasvuhoonest tomatid ära korjata. Õues on juba liiga niiske ja tomatid hakkavad laiguliseks minema. Tuleb ära korjata ja tuppa järelvalmima panna - saab vähemalt mõnda aega veel oma tomatit.

Veidi hilja peale läks ja korjasin neid tomateid seal kiirkorras, aga plaan sai vähemalt täidetud.

Tegelikult nägi plaan veel natuke asjaajamist ette, aga noh, kes see öösel enam tööd teha viitsib, eksole! Varasemalt panin siin hommikuni 3-4-ni, aga enam ei viitsi! Ei taha on ilmselt õigem sõna. Õnneks ei ole mul kurja ülemust ka, kes töölt lahti lubab lasta või jõulupreemia ära korjab :D
Ülemus on mul mõistlik ja ütleb, et kui kui täna ei jõua, tee homme ja kui homme ei jõua, siis tee ülehomme, aga kui ülehomme ka ei jõua, siis on juba jama majas :D

Olks, nüüd üks "Uusi päivä" ja siis magama. 
Tuleb homseks välja puhata, sest homme ju taas üks päiksepaisteline päev ootamas :P

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar