Total Pageviews

Wednesday, June 14, 2017

Paide triatlon, Marimetsa Kapp ja aiamaa!

Kolm võrdväärset katsumust!

Alustame siis kõige suuremast katsumusest ehk triatlonist.

Roosas mütsis värske triatleet

Toimus see laupäeval Paides ja kavas oli 750 m ujumist, 20 km ratast ja 5 km jooksu.
Ilm oli gigasupperhüpper hea - oli soe, aga samas aeg-ajalt pilvine. Selliseks võistluseks täpselt sobiv.
Päev varem olin kodus oma kodinad juba kokku pakkinud. Vaatasin suisa nimekirjast järgi, et midagi maha ei jääks.

Kodinaid oli siis täpselt nii palju:

Triatloniks vajalik staff

Kalipso leidmisega olin pikalt hädas, sest ei leidnud kusagilt hea hinnaga midagi. Lõpuks ostsin pringstore.ee-st nii kalipso, kui ka triatlonikombe. Hinnad olid vastavalt 399 € ja 89 €
Päris krõbedad hinnad, aga noh - kui oled otsustanud meistersportlaseks hakata, siis tuleb ju osta ;)

Ainuke viga oli see, et ma oleksin pidanud kalipsoga enne võistlust vähemalt ühe korragi ujumas käima, siis ei oleks võistlusel pange pannud! Nimelt olin ma tainas ja ei tõmmanud kalipsot korralikult käte juurest üles.
Kui ujumiseks läks, siis oli selline tunne, et võta ja upu ära!!
No päris tõsiselt!
Peale 100 meetrit "ujumist" oli nutumaik suus ja mõtlesin, et lähen ronin sinna vetelpäästja laua peale ja lõpetan selle jama ära.
Õnneks ego ei lubanud mul siiski katkestada - ujusin konna, püüdsin ärevust maha suruda ja siis uuesti krooli proovida. Läbi häda sain selle esimese ringi siiski ujutud. Jõudu läks muidugi korralikult kaduma, sest kogu aeg oli selline tunne, et kalipso uputab, mitte ei aita. Ujuda oli vaja kaks ringi.
Teisele ringile minemiseks tuli veest korra välja tulla, ümber aia ring teha ja siis tagasi vette minna. Sel ajal, kui veest välja sain, tirisin oma kalipso korralikult selga ja andsin ujumisel minna.

Teisele ringile

Paneme kalipso ikka korralikult selga!
Sulla-sulla

Teisel ringil oli hoooooopis teine teema oli ja ma kujutan ette, et see ring oli ikka mitu-mitu minutit esimesest ringist parem. Kokkuvõttes oli ujumisajaks 16 minutit, mis ei ole 750 meetri kohta hetkel üldse halb aeg, aga see oleks olnud palju parem, kui kalipso kohe õigesti seljas oleks olnud. Ma usun, et oleksin 14 minutiga ära ujunud. Ise pakkusin enne võistlus ajaks 20 minutit :)

Selle pean ka ära mainima, et see ujumine ei ole kuidagi bassini-ujumisega võrreldav. Alguses toimub teistest üleujumine - kes paneb sulle kätega vastu vahtimist, kes ujub selga jne. Korralik segamine käib. Ausalt öeldes on see päris häiriv. Aga noh - see käib võistluse juurde.

Veest välja ratta poole

Peale ujumist oli vaja kalipso seljast ära vaja saada, tossud jalga panna ja ratta selga ronida, et 20 km maha sõita. Riietumiseks kulus mul kaks minutit!! KAKS minutit!OMG! Aega läks nii kaua nagu oleks end ballile sättinud. Esiteks ei saanud ma seda kalipsot eriti kiiresti seljast ära, siis sokke märgadele jalgadele, seejärel tossudel paelasid kinni jne. Kalipsot üritasin hellalt, püstijalu, ära saada :D Tegelikult tuleks seda tagumikuni alla tõmmata, maha istuda ja muu ära tõmmata. Õppisin taas!
Sokkide jalga toppimine oli ka omaette ooper, jalad on märjad ja liivast-murust mustad - ürita siis jalga saada. Tossupaelad tasuks ka juba varem kinni sõlmida ja väikse kingalusikaga need jalga tõmmata. Ühesõnaga peab seda riiete vahetamist harjutama, et järgmisel korral minutiga hakkama saada. 

Rattaringile

Rattasõit tuli mul üllatavalt hästi välja. Alguses sõitsin mingi km üksinda, aga nägin, et ca 300-400 m kaugusel on kaks sõitjat, kes vedamist kordamööda vahetasid. Eesmärgiks olid need kaks kinni saada ja seejärel tuules lihtsalt kulgeda. Ma arvan, et tegin kuskil 2-3-4 km rasket tööd, aga sain nad kätte. Eks nad tõstsid tempot, kui järele jõudsin, aga suutsin tempot hoida ja maha ma ei jäänud. Mingi aeg kulgesime kolmekesi, kui tagant tuli kiirem rattur, kes meist mööda kihutas. Võtsime kohe sellele sappa. Kui pool distantsi, või isegi rohkem, oli juba läbitud, tuli tagant veel kaks kiiremat, kellele meie omakorda neljakesi sappa võtsime. Tulime distantsilt kuuekesi ja saime aja 39 minuti kanti (ise ennustasin 40). Tuules sõidus on omad võlud - saad näkku eessõitjate tatti ja ila :D
Olin sõiduga eriti rahul. Juba seetõttu, et sõitsin ainukesena tossudes ja teiseks, et jalad sellele valule vastu pidasid.
Järjekordses vahetusalas olin juba tibake nobedam, sest midagi vahetada polnud vaja - kiiver maha, nokats pähe ja jooksma. Tossud olid ju juba jalas ;)

Viimane jooksuring on ootamas

Ratta pealt jooksule minna on üsna julm. Vähemalt minu jaoks. Jalad on all nagu pakud, ja et need korralikult liikuma saaks, kulub tavaliselt ca 2 km. Jooks oli üldse raske. Pulss oli 175-177 peal ja tundsin, et jaksu eriti pole. Võtsin rahulikult ja kulgesingi täpselt nii kiiresti nagu jaksu oli. Jooksuga läks minust mööda 5-6 naist. Lasin neil minna, sest kaasa ma küll joosta ei jõudnud. Peale võistlust sain tulemustest teada, et kui oleksin end 17 sekundit kiiremini liigutanud, oleksin oma vanusegrupis kolmanda koha saanud. Oleks ma võistluse ajal seda teadnud, siis oleks küll end kokku võtnud ja pingutanud! Arvasin, et minust on juba nii palju naisi mööda läinud, et ega ma nagunii mingit kohta saa. 
Näed - ei tasu nii palju arvata. Jooksuaeg oli igatahes 28 minutit (ise ennustasin 30).

Lõpp!

Medal kaelas ja Johanna finiśis ootamas

Finiśis näitab lõppajaks küll 1.30, aga sealt tuleb 5 minutit maha võtta, sest naised alustasid meestest 5 minutit hiljem. Tulemuste tabelis on lõpptulemuseks igatahes 1.26.14
Ilmselt on see kell, seal lõpuvärava peal, kiipidega veidi nihkes, sest ei usu, et ma kaks viimast meetrit ühe minuti ja 14 sekundit läbisin :) 
Loogiline oleks ju 1.30 miinus 5 minutit ehk lõpptulemuseks 1.25
Ühesõnaga jah - võistlus läbi ja kui need algaja viperused välja jätta, siis oli täitsa lahe. 
Koju tagasi sõites oli selline väss peal, et sai terve tee haigutatud. Viskasingi kodus diivanile ja ei teinud mitte midagi. Peale söömise.
Ja sõin ka sellepärast, et järgmise päeva Marimetsa Kapiks jõudu jaguks.
Pühapäeval oli kohe järgmine võistlus ehk Marimetsa Kapi Märjamaa etapp. 
Ma olin kusjuures plaaninud, et ei lähegi sinna üldse täie jõuga panema, vaid teen kerge läbikulgemise trenni. Läks aga teisiti ;)

Enne starti oli lõbus küll :)

Ilm oli ka sel päeval supper - päike ja soe.
Juuni puhul peaks soojus ja päike elementaarsed olema, aga mitte enam meie suvede puhul, eksole. Ühesõnaga ilm oli hea ;)
Pasun kõlas ja start läks lahti. 
Sain oma 100-150 meetrit sõita, kui tuli kurv paremale. Üks rattur sõitis mulle täie rauaga sisse. Kilin-kolin käis. Kuna sõitjaid oli selles stardipundis nii palju, siis ei olnudki kohta kuhu kukkuda, vaid jäin püsti ja sõitsin edasi. Rõõmustasin sel hetkel, et hästi läks. Sain siis veel mingi 200-300 meetrit sõita, kui tahtsin väikest käiku suure peale panna. Kui seda tegin, kiilus vahetaja ja hammasratas omavahel kinni ja vändata enam ei saanud. Ma ei jaganud algul matsu välja, et mis nüüd on ja mõtlesin, et ratas niisama jampsib. Panin käigu väiksema peale tagasi ja väntasin edasi. Proovisin seejärel uuesti vahetada, sest suuremat/raskemat käiku oli vaja, aga oli jälle sama jama. Tõmbasin tee äärde ja hakkasin vaatama, et mis värk sellega on. Siis sain aru, et selles kokkupõrkes sai ratas kahjustada. Käiguvahetaja oli paigast sedasi ära nihkunud, et käiku suurema hammasratta peale vahetada ei saanud!!
Vaatasin, kuidas kõik möödas sõitsid ja ei osanud midagi teha. Panin jalaga vahetaja pihta mõned paugud, et äkki liigub tagasi. Ei liikunud. Asjatasin seal, kui tuli veel üks võistleja, kes sõitis koos pojaga (oi, ma imetlen neid isasid-emasid, kes radasid koos lastega läbi sõidavad). Nad jäid seisma ja meesterahvas üritas mind aidata. Proovis igatepidi väänata, aga abi sellest ei olnud - palja sõrmega seda juba korda ei tee. Ütlesin meesterahavale, et pole hullu midagi, et sõitku ta edasi.
Jukerdasin ise veel natuke (loe:lõin veel paar korda jalaga) ja leidsin, et siin pole ikka midagi teha ning pöörasin ratta stradipaiga suunda. Panin väiksema käigu peale ja hakkasin tagasi sõitma. Siis lõi mulle pähe, et kui ma tagasi saan sõita, siis saan ju edasi ka! 
Mingid punktid ma ju ikka raja läbimise eest kirja saan! 
Pöörasin ratta uuesti ümber ja hakkasin ikkagi finiśi suunas liikuma. Ja ma ei teinud seda mitte vaikselt kulgedes nagu alguses plaaninud olin, vaid täie jõuga. 
Päris pikka aega ei näinud ma mitte kedagi ja kui seljad vastu tulema hakkasid, siis sain jaksu juurde ja andsin aga minna. Kokkuvõttes möödusin ma 72 ratturist, sest sain 212 võistleja seas 140 koha. Aeg oli 1.12.27. Rattakompuutril oli vahe 4 minutit, seega jukerdasingi ma seal ratta kallal need täispikka neli minutit!
Rada oli iseenesest vägev ja meeldis mulle palju rohkem, kui Ruila rada. 
Autos, koju tagasi sõites, hakkas jalg valutama ja kui jalga vaatasin, siis seal oli kolm augukest ja rusika suurune sinikas. Kui mulle stardirüseluses sisse sõideti, siis ei saanud arugi, et jalg ka haiget sai - valu tuli alles hiljem.

Ega päev selle Marimetsa Kapiga lõppenud.
Kui koju tagasi jõudsime, siis oli kiire riiete vahetus ja vutt-vutt talu juurde minek. 
Aiamaa ei ole mind sellel aastal näinudki! Maasikad on rohimata, peenramaa tegemata, kasvuhoone maltsas ja kiletamata - ühesõnaga kõik on tegemata! Pole ilmasid olnud ja aega ka!
Pühapäeval oli aga ilus ilm ja see oli samuti ette teada, et esmaspäev-teisipäev tulevad vihmased - seega oli just pühapäeval sellest maltsast lahti vaja saada! 
Kui ma tavaliselt rohin ja asjatan üks seal peenarde vahel, siis pühapäeval panin tüdrukud ka tööle. Töö läks äraütlemata kiiresti. Tunniga oli tervel peenramaal malts väljas - kogu pere andis panuse, isegi Tarmo :)
Maasikad ja kasvuhoone said kolmveerandi ulatuses maltsavabaks - sääsed tulid sööma ja töö tuli pooleli jätta.
Maasikaid sel aastal vist ei tule, sest kõik taimed on kuidagi kidurad ja väiksed. Ma ei teagi, kas tegi malts liiga või sai liiga palju seda sõnnikut sinna tassitud...

Pisike malts

Ka natuke maltsa

Veidike juba parem pilt

Peenramaa on ka paremas seisus

Aiatööd on sel  nii hilja peale jäänud, et mõtlesin vaikselt juba selle peale, kas üldse midagi maha panna. 
Sai otsustatud, et natuke ikka paneme - kurki, herneid, sibulaid. Näpuotsaga tilli, peterselli, porgandit ja peeti.

Esmaspäev-teisipäev kuulusid vihmasajule, lisaks olen ma hetkel Soomes ja ei saa aiatöid teha.
Õnneks ongi vist selle suve viimane Soome-tripp, siis peaks kuni sügiseni vaikus tulema. Terve eelmise aasta jooksul ei käinud ka vist nii palju Soomes, kui praegu viimase kahe kuuga!

Ühesõnaga selle nädalalõpuga on vaja kasvuhoone, peenramaa ja maasikad korda vaja saada, siis võib omadega rahul olla :)

Jätan nüüd poole teema pealt sisuliselt kirjutamise pooleli, sest Une-Mati lõi labidaga pähe ja homme on vaja vara ärgata, et kohtusse huumorit vaatama minna :)

Tsau-plau :)

No comments:

Post a Comment