Tagasi Eestis!: Emadepäev, Eurovisioon, Vägilase jooks

Väikse hilinemisega, aga siiski, siiski...

Laupäeval võtsime õega suuna Ida poole, sest toimus kolmest etapist koosneva Vägilase Jooksu esimene etapp. Ajee!

Ööbisime Narva-Jõesuus.
Miks just seal, mitte Narvas? Vot ei oskagi vastata.
Kui oli teada, et Ida kurss on ees ootamas, siis hakkasin ööbimist kohe just Narva-Jõesuust otsima. Ööbisime sealses sanatooriumis, kohe mere kõrval.
Kahetsema ei pidanud, sest meri ja liiv olid mõnusad ning öömaja oli ka täitsa normaalne.

Minu koiku :)

Kuna laupäeval oli nii superluks ilm, siis sai ka mere ääres käidud. Sai lihtsalt istud ja liiva läbi sõrmede lastud. Sealne liiv on NIIII pehme ja siidine. Hoopis teistsugune liiv, kui meil Läänes.

Jäljed liival...

Ma kade ei olnud, tõin igale pereliikmele Narva-Jõesuust kingituse kaasa :D
Kui Karolin oma kingikoti kätte oli saanud, siis ta muud ei osanudki öelda, kui seda, et ma olen vähe kahtlane :):):):)

Kingikotid Narva-Jõesuust!

Liiv oli ühesõnaga mõnus ja sellega sahistada ka.
Õhtul käisime SPA-s veemõnusid nautimas. Bassein ise oli väike ja see eriti pinget ei pakkunud. Saunasid oli see eest päris mitu ja minu arust üsna head. Üldjuhul ei arva ma näiteks aurusaunadest suurt midagi, sest need matavad nagu hinge, aga seal oli täitsa talutav istuda. Talutav on isegi veits ülekohtuselt öeldud :) Aroomisaun oli ka täitsa normaalne. Viimasel ajal ei ole ujumiskeskustes eriti mullivannitamiseks enam aega olnud (ujuda on ju vaja!), aga seal sai küll istutud ja mõnuletud.
Nii, et ei viitsinud vannist väljagi ronida, rääkimata tuppa minemisest.
Päris hea on mõnikord niisama vedeleda :)

Tuppa oli vaja end siiski vedada, sest Eurovisioon oli algamas. Ma olin õhtuseks nosimiseks kerged suupisted omale muretsenud ja puha:

Raamatu lugesin Ida-reisu ajal läbi ;)

Nosisin oma kõhu täis ja tundsin, kuidas uni tuleb. Viimane kaader, mis ma sellest õhtust nägin oli vot see:

Nii oligi, et tegin klõpsu ära, panin teleka kinni ja jäin magama.

Magasin nagu nott!

Ei keeranud end vist mitte ühtegi korda, sest ärkasin samas asendis. Selline väsimus oli sees!

Eks need kaks viimast nädalat on sellised ka olnud, et karju appi - hommikul olen kontoris tööd teinud, siis lõunast õue tööle läinud (mullad, mättad, rehad, labidad jne), vahepeal trenn, korra kodu ja lapsed ning ja õhtul jälle kontorisse.

Soomes ju tulude deklareerimise aeg, mis tänase päevaga lõppeb - seega nokitsemist on jagunud.

Alates homsest saab jälle kergemalt hingata ja suvepuhkusele ära minna. Ajee!!

Eurovisiooni ma niisiis õigel õhtul ei näinud, aga olgu kiidetud järelvaatamine! :)

Nüüdseks on see vaadatud ja isegi mitu korda. Kui tööd teen, siis käib mul taustaks.

Ise elasin kaasa Belgiale, Iirile ja Aserbaidźaanile (vaatasin praegu guuglist õiget kirjapilti!).

Noh, Iiri edasi ei saanud, seega oli selle looga asi juba poolfinaalis ühel pool.

Aga Belgial oli küll mõnus laul, selline teistsugune või nii.

Järgmine aasta siis Portugali w? :):) Ma iga aasta ikka lähen ju ! :D

Sellel aastal olen oma mõtteid vaikselt ka realiseerima hakanud, nii et mine sa tea...

Kuna me juba nii kaugel, Idas, olime (ikkagi ühest Eesti otsast teise otsa), siis tuli ju turisti ka mängida ja pilte klõpsutada:

Piiripunkt ja Eestit-Venet eraldav poi

9.mai on värskelt möödas - mälestusmärk

Venemaa

Linnuse torn

Hermanni linnus

Linnuse trepid

Pisike kell

Turistidena käisime ka Hermanni linnuses (pilet 3 €) ja minu suures üllatuseks nägi see VÄGA HEA välja. No ikka tõsiselt hea! Restaureerimistöid on tehtud väga hästi - nii seest, kui ka väljast.

Linnusest vaade Eesti poolele

Linnusest vaade Vene poolele

Kui turistitamise aeg läbi sai, tuli vaikselt võistluseks valmistuma hakata.

See oli ju meie Ida-reisi põhjus :)

Enne starti tehti kambas ca 10 minutit soojendusvõimlemist. Kuna rada oli selline, kus jooksed, roomad, hüppad, siis soojaks oli vaja saada kõik lihased. Kiidan - väga hea mõte, et kõik koos lihased soojaks teevad. Soojendus on tegelikult väga vajalik, aga üsna paljud seda teha ei viitsi. Ma ise olen ka muidu üks selline laiskur olnud, aga viimasel ajal olen hakanud ikkagi soojendust ka tegema. Tervis eelkõige, onju-eksju!

Starte oli kaks tüki, esimesed läksid teele 12.00, teine grupp sai rajale 10 minutit hiljem. See ilmselt seetõttu, et liiga palju kuhugi puntrasse kokku ei jookseks.

Püüan nüüd peast seda rada kokku panna, et sellest katsumusest mingi pildi saaks.

Alguses oli ca 300-400 meetrit jooksu siledal maal, peale mida tuli esimene takistus - pakkude vedamine. Sinna tekkiski kohe üks tropp, sest kõikidele jooksjatele pakke ei jagunud ja nad pidid lihtsalt ootama. See on viga, et tassimise/vedamise takistus kohe algusesse panna. Sellised katsumused peaks alles siis olema, kui read juba hõredamad. Kui pakud veetud, algas põhimõtteliselt mägine rada - selline keskmine - mitte väga hull. Esimese kõrgem takistus oli plank, mida tuli ületada. Ei teagi, kas oleks ise ilma abita üle saanud, aga just sel hetkel oli takistuse juures üks dźentelmen, kes meile mõlemale (õele ja mulle) pätti tegi ja saime ilma suuremate pingutusteta selle ületatud. Siis tuli väheke maad jooksmist peale mida tulid tõkked, kus tuli alt läbi pugeda ja ülevalt ronida, alt pugeda ja ülevalt ronida. Jäin peale takistust koha peale sörkima (ootasin õde), aga üks pealtvaataja hüüdis mulle, et mida ma seisan - jooksku ma edasi! Olin sõnakuulelik ja jooksin :) Tundsin ise ka, et mul on minekut rohkem ja seal me teed õega lahku läksid.

Takistustena meenub mulle selles etapis veel rehvi tassimine, käte abil (õhus) mööda redelit edasi liikumine. Oli ka takistus, kus oleks pidanud käte abil mööda nöörijuppe edasi liikuma, aga see tundus juba vaadates nii raske, et valisin kohe trahviringi ( ca 100-150 m). Seal läksid enamus trahvikale.

Joosta oli palju mägist maad ja sutsuke treppe ka. Jõudsime tagasi stardipaiga lähedusse - seal oli vaja natuke rehvijooksu teha, raskusega mäkke joosta, traktorirehvi pöörata, taas ühest suurest plangust üles ronida (sellel olid ronimiseks nöörid ka ja sai lihtsalt üles) ja üsna korralikust mäest üles joosta. Selleks ajaks oli juba HULL joogijanu! Kurk sajaga kuivas! Ei jõudnud seda joogipunkti ära oodata ja kui lõpuks sinna jõudsin, siis seisin ja jõin nagu loom!

Ilmselt oli joogipunkt poole raja peal - seega pool rada oli veel ees :)

Seal olid põhilised mäed - üles, alla, üles, alla. Kui arvate, et see on lihtne, siis eksite! See on VÄGA raske. Jalad oli nagu pakud ja et uuesti mäest üles saada, tuli kätega kaasa aidata. Pulss oli ka nende mägede kohas korralikult laes - 184! Seal oli lõigud, kus laugetes kohtades jooksin, aga mäkke läksin kõndides. No lihtsalt ei jõudnud joosta!

Üks korraldaja hüüdis, et olen hetkel seitsmes naine - see andis indu juurde. Kuna üle poole maa oli läbitud, siis oli eesmärgiks see, et ühtegi naist endast mööda ei lase.

Nägin, et seljataga tuleb veel üks naine ja üritasin väheke kiiremini joosta, aga ei jõudnud. Õnneks tulid päästvad torud, kust tuli jälle käte abil edasi liikuda. See naine ei jõudnud seda ülesannet teha ja ta läks trahvikale. Vahe tuli kohe nagu natksti 200-300 meetrit ja see püsis kuni lõpuni. Puude lõhkumisest ja labidaga ringi käimisest on ikka kasu ka olnud - tugevad käed olid sellel võistlusel ikka vägagi abiks :):)

Ühes kohas oli takistus, kus pidi üle plangu ronima. Point oli selles, et polnud seina, kus jalga toetada ja end sedasi üles lükata. Oli tühi õhk. Äär oli ka tublisti kõrgemal, kui minu pea. Läksin kaugemale, jooksin ja hüppasin hooga. Sain peale küll, aga sain seal kõhule ka hea mataka. Veits valus oli, aga noh - läks üle.

Distantsi lõpus tuli veetakistus, kus mööda koormarihma tuli väike jõeke ületada. Kuna minul kindaid ei olnud, siis arvasin, et lõhun koormarihmaga oma käed ära ja otsustasin seal trahvika võtta. Korraldajate poole pealt olid seal inimesed, kes sõnagi eesti keelt ei osanud ja väga keeruline oli aru saada, mis karistuseks tegema peab. Sain aru, et peab kükitama ja siis õhku hüppama ja nii 20 korda järjest. Meestel oli vist pumbad ja siis õhku. Igatahes see karistus oli sutsu segane, aga tegin oma hüpped ära ja jooksin edasi. Jalad olid peale neid kükke ja hüppeid nagu süldid!

Õde oli kõva mutt ja läbis selle veetakistuse nagu kord ja kohus (saab allpool piltidelt näha)!

Peale vett tuli taas väike roomamine, veepunsude tassimine, koormarihmal ronimine ja oligi finiś!

Mina sain ajaks 53,33 ja naiste arvestuses 7.koha (naisi oli 41), üldarvestuses andis see 59. koha (kokku oli võistlejaid 123). Esimesele naisele kaotasin ca 10 minutit ja kolmandale kohale ca 6 minutit.

Õde sai naistest 20. koha ja üldarvestuses 92.koha.

Katkestamise mõtet ei tulnud kordagi pähe. Ainuke miinus, mille annan, on see, et joogipunkte võiks rohkem olla, sest kurk tõesti konkreetselt kuivas ja oli juba valus.

Muus osas oli võistlus oli superluks ja olin kõigega vägagi rahul.

Järgmised etapid on 2. juulil Tartus ja 6.augustil Lähtes. Usun, et nendel võistlustel on tükk maad rohkem osalejaid, sest Lõunas on neid jooksuhulle ikka kordades rohkem ja Narvas toimus see jooks esimest korda.

Allpool siis mõned kaadrid. Korraldajad tegid ka pilte, aga neid veel üleval pole. Kui need ka üles pannakse ja seal meid ära tunnen, siis lisan pilte blogisse juurde ;)