Tavaliselt on meil äratus 7.00, aga eile ajasin ennast 6.30 kenasti voodist välja ja läksingi putru keetma!!
See on juba iseenesest kiitust väärt. Tubli Virge, tubli!
Ja lapsed sõid kusjuures kõik pudru ära ka - mina ei saanudki midagi. Ühest kausist ühe lusika ja teisest ka pool :):)
Johanna ei söö tavaliselt hommikuti, sest tema saab ju oma hommikusöögi lasteaias kätte.
Kuna meil süüakse tavaliselt krõbinaid, kohukest või sooja-saiasid, siis ma eelistangi, et tema sööks lasteaias oma sooja putru.
Noh, selle söögi jutuga jõudsime sujuvalt selle juurde, et lapsed käivad taas koolis ja lasteaias. Ajee!
Tegelikult ootasin juba seda kooli aega, et kerge rutiin tekiks ja igaühel omad tegemised oleks.
Nüüd on see siis käes ja ei saa arugi, et lapsed on juba 1,5 kuud koolis-lasteaias käinud.
Johanna läks samuti 1.septembril lasteaeda tagasi, sest ta ise tahtis minna. Ega mul ka selle vastu midagi polnud - saangi rohkem nö vabadust, et oma 27349 asjaga tegeleda.
Kogu augusti Johanna rääkis, et tema tahab minna ja tema tahab minna. Ok, tegime avalduse ära ja saime lasteaeda koha. Esimesel päeval oli kodus nägu natuke juba hapu, et tema ikka ei taha lasteaeda ja tahab kodus olla.
Mul tuli 354 halli karva juba pähe, kui mõtlesin, et nüüd hakkab üks jama pihta.
Lasteaed jääb meil ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusele. Rääkisin talle terve tee, kuidas suured lapsed peavad koolis käima, väiksed lasteaias ja ema-isa tööl. Loomulikult seda ka, et varsti-varsti tuleme talle järgi.
Kui lasteaia territooriumile jõudsime, siis läks see nägu tal juba eriti hapuks. Eeldasin, et mingit toredat päeva küll loota pole.
Suundusime oma vana rühma poole, kui kasvataja näitas aknast, et me teise rühma läheksime (keskmisse siis, meil kolm rühma siin).
Isssvver-susssver seda rõõmu, mis eelkõige mind valdas!
Õe laps on ka keskmises rühmas, mis tähendas seda, et Johanna nägu läks samuti paugu pealt rõõmsaks, võttis ruttu riidest lahti, ei jõudnud musi-kalligi anda, kui juba rühmas oli - Eliise turvalise käe vangus.
Ma ise lootsin nii väga, et ta keskmisse rühma saaks ja Eliisega koos oleks, sest siis ei olekski mingit muret - Eliise on Johannale nagu väike ema (vanusevahe neil ca 2 aastat).
Ma ei teadnud kuni lõpuni, et ta keskmises rühmas on. Ise arvasin, et läheb kõige väiksemate rühma.
Uh, ma ütlen! :)
Järjekordne esimene lasteaia päev
Preilnad lasteaias :)
Lasteaias läheb tal hästi. Siiani pole haige olnud. Korra väike nohu oli ja hoidsin teda igaks juhuks nädalakese kodus, aga põhimõtteliselt ei ole probleeme ega haigusi olnud. Ja lasteaeda läheb ka rõõmuga. Terve septembrikuu pressis ta välja, et teda kukil lasteaeda veaksin. Eks ma vedasin ka, peasi, et laps rahul oleks ja lasteaeda tahaks :):)
Nüüd, viimased päevad, on ta jalgrattaga läinud.
Algul oli ta lõunauinakuga väiksed raskusi, sest kodus ta mul ju lõunat ei maga. Kõik tüdrukud on mul juba 2-3-aastaselt oma lõunauinakud lõpetanud. Emasse - pole magamisele aega raisata :)
Lasteaias magaski alguses tunnikese ja tõusis seejärel üles. Hakkas muidugi nutma ka. Noh, kus sa unesegaduses ikka aru saad, kus oled ja mis sa seal üldse teed!
Nüüdseks on unega ka asi kontrolli alla saadud ja kõik oki-toki.
Minu kiitused ja tänud kasvatajatele :) :)
Kusjuures mõned nädalad tagasi oli õelaps haige ja lasteaias ei käinud. Kui Johanna hommikul lasteaeda läks, siis ta fikseeris ju kohe ära, et Eliise jalanõusid pole ja hakkas kohe küsima. Selgitasin talle, et Eliise on haige ja ei saa lasteaias käia. Algul tõmbus näo veits krimpsu, aga olukorra lahenes sellega, et teised lapsed tulid ja võtsid tal käest kinni ning kutsusid rühma. Minu arust oli see nii armas, et poeta või paar pisarat.
Ühesõnaga Johannaga on asjad vinksis-vonksis.
Suuremad tüdrukud on niisiis taas koolis. Janeli läks 2.klassi ja Karolin 6.klassi.
Kohe-kohe tuleb juba esimene vaheaeg. Aeg on tõesti kiiresti läinud.
Kooli, kooli
Huvialaringidega on nii, et sel aastal saime Karolini Haapsalu Kunstikooli, aga peale mõningast arutelu loobusime sellest, sest ajad ei sobinud ja oma koolis on sel aastal ka rohkem tegevust.
Kui oleks linnas käima hakanud, siis ei oleks oma kooli keraamika - ja kunstiringis käia saanud. Ja ma ei näe sellel erilist pointi, kui oma kodukülas saab käia tasuta ringides, siis miks ma peaksin last linna viima, ringi eest tasu maksma, kütuse peale raha kulutama ja veel mõlema aega ka raiskama.
Jäigi nii, et käib ikka kooliringides edasi. Lisaks keraamikale ja kunstile hakkas sellest aastast ka tantsuring ja sinna tahtis ta ka minna. See on ainuke tasuline ring.
Karolini hinnetega on muidu enam-vähem vinksis-vonksis, aga keeltega on kerged raskused. Sellest aastast algas tal vene keel ja mul on selline reegel, et üks kõik mis vene keeles õppida on, selle õpime koos. Seda eelkõige sellepärast, et ta alguses selle keelega asja jooksma saaks. Kui kahel esimesel aastal asjadest aru saab, siis edasine ei ole probleem. Kuna ma ise oskan vene keelt täitsa piisaval tasemel, siis ei ole probleemi teda ka õpetada.
Ma mäletan nii hästi, kui mina koolis vene keelt õppisin, siis ma ei saanud alguses mitte mütsigi aru. Peale seda hakkasin asju aduma, kui tegusõnade lõpud selgeks sain.
Noh, teate küll: ja - ju, tõ- jeś, on- jet, mõ - jem, võ - jete, ani - jut
Kui need selgeks said, siis edaspidi ei olnduki midagi keerulist.
Nüüd õpetasingi Karolinile ka seda :)
Inglise keelega ma nii hästi sina peal ei ole ja Karolin ka mitte. Soomes võeti seda inglise keelt nii lõdvalt, et kui Eestisse tulime, siis nemad olid neljandas klassis juba Karolinist pikalt eest ära.
Nüüd üritan temaga kuidagi järele jõuda, aga kerge see pole. Noh, ega need hinded nüüd nii hullud polegi: 5,5,4,4,3,3 aga point on selles, et ta peaks reeglitest aru saama. Inglise keelega on meil ka nüüdsest sama reegel, et kui midagi õppida on, siis õpime koos. Enne pusis ise, aga nüüd, kui kaks viimast hinnet on kolmed olnud, siis tuleb ikka aidata. Õpin ise ja üritan talle ka õpetada :)
Janeli oleks pidanud sügisest jälle kergejõustiku trenni minema. Olukord on aga selline, et trennis ta ei käi. Eelmisel aastal oli ta koos sõbrannaga samas grupis, aga kuna sõbranna on temast vanem, siis sellest aastast läks ta juba vanemate laste gruppi ja Janeli jäi nö üksinda. Tänu sellele keeldus ta trenni minemast. Käisin temaga esimesel treeningul kaasas, aga ta keeldus grupi juurde minemast ja hakkas lausa nutma. Ok, kui asjalood sedasi, siis polnudki mul muud teha, kui loobuda. Päris sunniviisiliselt ikka ka ei saa, sest siis ei tule sellest midagi välja.
Selles mõttes on tegelikult kahju, sest ta on kehaliselt tegelikult väga hästi arenenud ja võtab pingutamatagi medaleid. Samas on need trennid praegu veel nii mängulised ja kui ta siin õues ringi jookseb ja lippab, siis see teeb sama välja.
Kevadel lubasin temaga ise trenni tegema hakata.
Nüüd tuleb vana hea kuldlause - loodetavasti on kevadel vähem tegevust ja rohkem aega.
Ma ise usun ju ka seda, et mul on kevadel vähem tegemist!!! Muahahhahaha
Ilmselt ei ole, aga ma olen aru saanud sellest, et kui ma midagi ikka plaanin ja tahan ära teha, siis seda ikka saab ka. Tuleb lihtsalt õigesti planeerida!
Janeli käib niisiis keraamika- ja kunstiringis. Lisaks veel rahvatantsus, kus ta üldse tegelikult käia ei taha. Nagu ma aru sain, siis kahel esimesel kooliaastal on see kohustuslik, seega las tantsib ;)
Koolis on tal hinnete seis igav, kuni eelmise nädalani kõik viied! :)
Nüüd sai eesti keeles nelja ka.
Et te teaksite, siis ma ühinesin ka lõpuks ometi selle nutimaailmaga!! :)
Ajasin siiani oma nuputelefoni rida, sest ma lihtsalt ei viitsinud selle tehnikaga jamama hakata. Nüüd, kus suisa kaks nädalat juba nuti-maailmas elan, siis on ikka lihtne küll. Nii, kui lapsed hindeid saavad, on mul kohe teada, kellele mida tuli.
Ühesõnaga minul oli ka lõpuks õige aeg kiviajast välja astuda ja telefon ei olegi veel kinni jooksnud :):)
Minu koolidega on selline lugu, et alates ülejärgmisest nädalast hakkan siis kivi-ja puitehitiste restaureerimist õppima. Kestab see kaks aastat ja tegemist tsükliõppega, kus ühe kuu jooksul toimub koolitust nädal aega (järjest).
Lisaks sellele läbin maalrikurused, mis kestavad oktoobrist novembri lõpuni.
Kuna suur korteri remont (ikkagi 7 tuba!!) on ees ootamas, siis püüaks võimalikult paljudel asjadel ise käpa külge lüüa. Ma üldiselt armastan asju ikka ise teha ja nõustun väga harva raha välja käima. Enne õpin ise selgeks ja üldiselt on kõik asjad õpitavad. Kui muidugi tahtmist on.
See on siis selge, et oma lubadust ma täita ei suuda ja jõuluks me uude korterisse sisse ei koli. Eks ma nirusti end tunnen, aga mingi kiir-remont ei ole lahendus. Suvel ei olnud lihtsalt aega sellega tegeleda, sest olid muud tegemised. Nüüd jääb aega natuke üle ja saab asja käsile võtta. Eks see küsimus ole natuke rahas ka, sest ainuüksi küttesüsteem läheb 5000 € maksma ja hetkel mul ei ole sellist summat tagataskust võtta. Muidu suuri kulutusi ei ole, sest uksed-aknad ammu vahetatud, soojustamiseks on asjad ostetud, neljas toas elekter ka veetud. Eks seda raha kulub, aga kui tasapisi teha, siis saab hakkama küll. Aega on see, mida eriti pole!
Aga noh, seda ma võin küll lubada, et järgmise aasta 1. septembriks saab iga laps oma toas ja oma kirjutuslaua taga oma koolitükke teha.
Esimese septembri piltidest saan pakkuda ainult Janeli pilti, sest Karolin "magas" kõikide piltide peal ja kuidas ma ikka siis sellist pilti siia panen?
2.klass ootab
Lapsed on koolis-lasteaias rõõmsad ja roosad, kellelgi millegi üle toriseda pole ja seega kõik oki-toki.
Täna ma enam putru ei keetnud.
Kui palju sa ikka ennast ületada võid, eksole?!
Vaatame, järgmisel nädalal äkki jälle :):):):):)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar