Soome iseseisvuspäev

Palju õnne - Soome sai 98 aastaseks!
Eestil järgmine aasta sama number ;)
Eakaaslased.

Kui ajakirjanduses mingi teema üles kerkib, mille üle vaielda võiks, siis armastatakse ikka ja jälle Soomet eeskujuks tuua (välja arvatud loomulikult palganumbrid!).

Eeskujusid võib tuua küll, aga siis ei tohiks ära unustada seda, et üks riik sai rahulikult areneda, teine pidi aga ligi 50 aastat okupatsioonis elama, kus arenemine oli võimatu ja tuli teha seda, mida ette öeldi.

Ja 50 aastat on väääägagi pikk aeg.

Tegelikult oleme me Soomega üsnagi samal pulgal (jep,jep - välja arvatud palganumber!) ja nii mõneski asjas juba Soomest paremad.
Omadest kogemustest võin öelda, et Eestil on palju paremini organiseeritud panganduse, asjaajamise ja osad meditsiinilise poolega seotud asjad.

Kui digitaalne retsept Soome jõudis, siis arst rääkis sellest nagu imest ja selgitas, kuidas ravimi kätte saab. Ma siis ütlesin, et tuttav teema, kuna Eestis on digiretsept juba ammu kasutusel :):)

Loomulikult on asju, milles Eestis vajaka jääb ja tuleks muudatusi teha.

Minu üks suur mure on alati olnud lapsed ja nende heaolu.
Eesti võiks samasugune süsteem olla nagu Soomes.
Igal aastal peab lapsega nõuandlas käima, kus kontrollitakse üle lapse tervist ja tema üleüldine arengutase.
Kui Eestis oleks samasugune süsteem, siis ei kohtaks me olukordi, kus lapsed on aastaid vaesuses ja näljas elanud, sest nendest lihtsalt ei teatud!
Samas kuidas saab mitte teada - igas omavalitsuses on ju sotsiaaltöötaja olemas!
Kui suur see Eesti ikka on!
Meid ei ole ju nii meeletult palju, et ei jõuaks kontrollida.

Sotsiaalsüsteemi poole pealt on Eestil loomulikult arenguruumi veel küll ja küll.
Ega ma ise nendest puudujääkidest ei teakski, kui poleks "Puutepunkti".

Mina olen õnnelik inimene, sest lapsed on terved ja katus on pea kohal.
Nii palju, kui minul on abi vaja olnud, olen seda Eesti riigilt ka saanud - lapsed on sünnitatud ja kõik sünnitused on olnud tip-top; vajalikud arstivisiidid ja vaktsiinid oleme samuti saanud; kui on tulnud mingisugune kiire haigus, ei ole me ilma abita jäänud.
Seega ei saa mina küll isiklikult sotsiaalsüsteemi kohta midagi halba öelda.

Paljudel aga nii hästi läinud ei ole ja just selles "Puutepunktis" räägitaksegi.
Vaadates neid saateid, siis tundub nagu uskumatu, et meie riigil ei ole raha, et aidata!
Küsimus ei ole mingisugustest miljonitest ega sadadest tuhandetest, isegi mitte kümnetest tuhandetest. Mõnikord on küsimus ainult taastusravile saamisest.
Siis tekib küll viha, et inimest ei saa ravile saata, sest riigil ei ole selleks raha, samas, kui mingisuguse suvalise tilulilu jaoks raisatakse sadu tuhandeid.

Muus osas ei ole Eestil tegelikult häda mitte midagi.
Saaks need palgad ka veel inimväärseteks, siis oleks kõik okei :)

Tuleme tagasi Soome sünnipäeva juurde.

Presidendiga kätlemine läks palju kiiremini, kui Eestis.
Kõik tulid põhimõtteliselt hanereas, käsi pihku ja minema.
Suts ja valmis :)

Politseil on ka tänasel päeval palju tegemist, sest korraldatud on palju proteste ja protestijaid on vaja korrale kutsuda. Noh, lisaks need, kes sünnipäeva tähistavad ;)

Käisin täna jooksmas (üllatus,üllatus!) ja tänaval oligi oma miljon politseiautot!
Jooksin 5 km ringi ja praktiliselt iga tänava nurgal tuli politseiauto vastu.
Kogu brigaad on vist välja aetud :)

Otsustasin, jah, jooksmas käima hakata, sest tervis hakkab vaikselt üles ütlema :)
See istuv eluviis on ikka väga raske!
Nüüdseks on 5 nädalat kursustel käidud ja tunne on nagu invaliidil - selg valutab, kannikad valutava (:D!), liigesed valutavad, aega ajalt mõni kehapool sureb üldse ära, sest selle kehapoole kannika peal on liiga palju istutud!
Koolis istun 7 tundi, peale kooli tulen istun arvuti taha ja siis tuleb ka oma 5-6 tundi, kokku niisiis 12-13 tundi istumist. Ja ei mingit liikumist!
See on see, kui kogu aeg oled  harjunud ringi sebima ja ühtäkki enam ei sebi.

Tahtsin juba eile jooksma minna, aga see ilm oli nii hull, et ei söendanud uksest välja minna.
Täna võtsin end  siis kokku ja tegin selle jooksuringi ikkagi ära.
Tunne oli niiiiii hea :)

Mul tuleb muidu kevaditi see trennitamise tuhin peale.
2-3 nädalat teen trenni, siis on jälle unustatud teema.
Ja nii igal aastal! :D

Praegu pean siis olude sunnil end liigutama, et tervis käest ära ei läheks.

Palju õnne mulle!

Ja palju õnne veel kord Soomele!