Soomes käidud, büroo esindajaga kohtutud.

Käisin eile Soomes, nii nagu plaanitud oli.

Algul oli kavas kohtuda kahe erineva advokaadibüroo esindajaga, aga kuna ajaga ei mänginud välja, siis jäi ainult üks.

Advokaadibürood valisin välja netis otsides.
Vaatasingi selliseid büroid, kellel on pikk taust, kus on advokatuuri liikmed ja kus rohkem, kui 1-2 töölist. Samuti tekitas usaldusväärsust ka see, et  kodulehel oli õigusalaseid näpunäiteid.
Olen aru saanud sellest, et need kes ainult rahast huvitatud on, need näpunäiteid ei jaga.
Siis saaks ju tööline ise targaks ja äkki ei vajagi büroo abi - seega raha sisse ei tooks. Milleks jagada tasuta nõu?
Need aga, kes asjadest kirjutavad - jagavad oma tarkust ja see tekitab usaldusväärsust.

Eessõnaks kirjutasin Tarmo juhtumist ja palusin abi, et kas on midagi teha või mitte.

Büroo vastas (kusjuures omanik ise) ja selgitas väga konkreetselt ära, kuidas nende asjadega on.
Ühesõnaga teha ei ole tegelikult midagi.
Tarmo juhtumi näol on tegemist stamp-juhtumiga, mis on kohtutes sadu ja sadu kordi läbi nämmutatud. Et kõrgemasse kohtusse saada, peaks olema laiem huvi ja mingisugune asi, mis pretsedendi looks. Tarmo keissis selliseid asju ei ole.

Ta küll selgitas, et tal ei ole kahtluski, et mõlema astme kohtuotsused on valesti tehtud, aga kõrgemasse astmesse sellega ei saa.
Ainuke variant oleks politseisse valeütluste osas avaldus teha ja kui leitakse, et tunnistajad on vale-ütlusi andnud, siis läbi selle muutuks ka see kohtuotsus.
See on juba läbitud etapp, sest tegime politseisse avalduse.
Politsei asja menetlusse ei võtnud, kuna võttis aluseks kohtuotsuses neidsamu ütlusi, mille kohta me avalduse tegime.
Ebareaalne!
Põhimõtteliselt nokk kinni, saba lahti olukord - teed politseisse avalduse, et kohtus valetati. Politsei annab vastuse, et menetlust ei alustata, kuna kohus peab ütlusi usaldusväärseteks!
Naera või pooleks.

Ma ei julgenud advokaadilt küsima hakatagi, et kui kohus konkreetselt ei vaatagi tõendeid, teda ei huvitagi tunnistajate ütlused, kas kohtunik/kohtunikud ei ole siis kuidagi vastutavad.
Eks ma saan selle kunagi hiljem, töö käigus ja kogemusi omandades, teada.

Vesteldes sai mulle selgeks, et väga palju määrabki kohtus ära see, kes sind esindab.
Nutke või naerge, aga nii see on!
Sellest olen ma tegelikult ise ka vaikselt aru hakanud saama.
Kui ei ole konkreetselt 110% juhtumit, siis võib kohtusse väikse ärevusega minna.
Soome kohtud armastavad tunnistajaid, mis paberil kirjas on, polegi väga oluline.
Tundub, et võidu otsustab ära see, kes rohkem tunnistajaid kohtusse vedada suudab!
Osad tööandjad seda ilmselt ka teavad, sest nad kasutavad seoses sellega väga alatuid võtteid.
Mul oli siin üks punt, kus oli kolm töölist ja kellele kõigile maksti esiteks liiga väikest tunnipalka, teiseks ei makstud ühtegi hüvitist - ei pekkaseid, ei pühapäeva tööd, ei puhkuserahasid - ei midagi.
Tegelikult oleks need  kõik sellised head võidetavad keissid olnud.
Aga mis tööandja tegi?
Ta võttis järgemööda töölised ette ja hakkas ähvardama, kuidas nende pered tänu sellele kohtule pankrotti lähevad. Kuidas kohtusse tuuakse hulgaliselt tunnistajad ja kes tunnistavad täpselt seda, mida temal (tööandjal) vaja on. Ähvardati ikka korralike arvetega, nii 20 000 €
Ei, ei, mitte nad ei helistanud töölisele endale, vaid nende naistele!! Loomulikult olid naised endast väljas ja küsisid, mis teha.
Kuna mul oli Tarmo keissiga juba kogemus olemas, siis selgitasin neile üsna täpselt, kuidas asjad lõppeda võivad.
Jõudsime otsusele, et lõpetame asjad null-kokkuleppega ära. Ei saanud küll tegelikult välja teenitud raha, aga ei läinud ka miinusesse. Ainuke, kes kaotas, olin mina - aga ka õnneks ainult aega.
Olgugi, et paberite järgi oli 110% kõik klaar ja oli ilmselge, et tööandja ei maksnud kõike nii nagu peab, tööandja alt on kohtus lausa kolm töölist - ei võtnud me seda riski, et asjaga jätkata.

Tööandja kartis vist tegelikult ikka ise ka, sest kui talle lõpetamise osas ettepaneku tegime, siis ta oli nii õhinas - kirjutas lausa mitu kirja ja ootas kärsitult neid kokkuleppeid.

Nagu me teame, siis tagant järele tarkus on kõige parem tarkus - lausa täppisteadus.
Ma oleksin pidanud Tarmo asjas kohe peale esimese astme istungit uut esindajat otsima hakkama.
Samas oli mul usk, et teine aste ikkagi võtab arvesse kohtus esitatud tõendeid, ütlusi (mis on ka loogilised ja usutavad!). Uskusin, et teine aste äkki ei arvesta vastaspoole kopeeritud ja parandatud tunnilehti ja ei usu ütlusi salatikuningast.
Tuleb välja, et kopeeritud tõendid on palju usaldusväärsemad, kui originaalid ja ehitajast salatikuningaks saada, pole ka mingisugune probleem :D

Mina enda arvamus on see, et teine aste isegi mitte ei vaadanud midagi. Kõik nad on seal üks ringkond ja kuidas teise astme kohtunik hakkab esimese astme kohtuniku rasket tööd ära rikkuma. Liiati, kui on kostjaks on mingi suvaline Eesti ehitaja, kellel pole mingit võimu ega mõju.
Laseme üle ja ongi asi klaar.
Nii see asi tegelikutl ilmselt ongi.

Ma olen selle otsusega nüüdseks leppinud - õiglust läbi kohtu ei tulnud ega ka tule.
Ainuke, mis ma veel teha saan, on sellest ise kirjutada ja läbi meedia seda kajastada.
Seda enam, et see firma ei ole üldse mitte pai-poiss-firma ja luukeresid on seal rohkem, kui küll.
Hakka või eraldi blogi pidama!

12.10.2015 teise astme otsus jõustub. Peale seda on siis postkasti kopsakat arvet oodata.

Tulles tagasi advokaadi juurde, kellega eile kohtusin ja kellega asjadest rääkisin, siis juba seal oldud aja sees sai mulle selgeks, et tegemist on korrektse firmaga.
Advokaat rääkis ära kõige olulisemad heatava punktid, mille järgi nemad juhinduvad.
Need meeldisid mulle.
Räägiti mulle ära, mida tohib ja mida mitte.
Nüüd pakkuge, kas varasemad bürood ja tegelased tegid midagi samalaadset? - loomulikult mitte.
Nende jaoks oli oluline raha, raha, raha!

Kui hea tava näeb ette, et enne kohtusse hagi esitamist võetakse vastaspoolega ühendust ja antakse võimalus asi ilma kohtuta ära klaarida, siis SL-s oli tava asi ruttu kohtusse viia.
Mina ise olin loomulikult maksunõude saatnud, aga hea tava näeb ette, et advokaadibüroo teeb seda ise ka.
Noh, päris alguses, paar aastat tagasi, ei teadnud ma seda ja siis pidasin piisavaks, et kui tööline ise on tööandjat teavitanud. See oli üsna alguses ja õnneks kõik juhtumid/keissid lõppesid ikka hästi.

Jõudsime bürooga kokkuleppele, et hakkan nende teenuseid kasutama ja kõik uued juhtumid, millega ise tööandjaga kokkuleppele ei jõua, saadan neile.

Siin kohal tahaks ikkagi lisada - krt, miks ma varem midagi ette ei võtnud, võibolla oleks asjad hoopis teisiti läinud!

Oleks on sama hea mis poleks, eksju-onju ;)