Lehevaatamisi kokku

laupäev, 19. september 2015

Advokaadibüroo pankrott!

Nüüdseks on asi siis seal maal, et advokaadibüroo, kellega ma koostööd tegin, on pankrotini jõudnud.
Teades, kuidas seal asju aeti ja hoiti, siis ma absoluutselt ei imesta.
Nimetagem seda bürood nimega SL

Ma ei oleks eluski uskunud, et advokaadibüroodes käib samasugune jamamine ja asjade keerutamine nagu igal pool mujal.

Samas, kui praegu mõelda, siis miks peaks seal midagi teisiti olema?!
Absoluutselt igal pool käib üks suur susserdamine, I G A L  P O O L!

Kui koostöö algus-staadiumis SL kontoris käisin, siis vaatasin ringi ja imestasin, et kuidas nii suurt kontorit Helsingis üleval on võimlaik pidada ja veel sellise koha peal (kohe Helsingi 1 astme kohtu kõrval).
Noh, loomulikult on, kui firmal oleks raha nagu raba.
Selge on see, et firmal, mis on äsja loodud, ei saa sellist raha jalaga segada olla.
Samuti oli algusajal firma hingekirjas üllatavalt palju töölisi (töölise ülalpidamine on tegelikult üsna kallis lõbu!), kes järgemööda sealt ära hakkasid minema.
Ei teagi, kui paljud ise ära läksid ja kui paljude leping erinevatel põhjustel lõpetati.

Kuna mina elasin teises linnas ja ajasin oma rida, siis ei teadnud ma pealinna asjadest ja seal toimuvast suurt midagi.

Mingil ajal kolis firma nende kallite pindade pealt ära - odavamate peale.
Mõned kuud hiljem koliti taas - veelgi odavamatesse ruumidesse ja kaugemale linna südamest.

Esimene selline imelik arvamus tekkis mul SL kohta siis, kui nad ei osanud või tahtnud või ei olnud nad huvitatud kahest juhtumist, kus autojuhid päeva pealt lahti lasti.
Tööandja tõi ettekäändeks selle, et töölised kirjutasid tööaega juurde.Tegelikult oli tegemist arusaamatusega, kus töölised kirjuatsid ka kahe ringi vahelise ooteaja tööaja sisse. Iseenesest elementaarne, sest sa oled ka selle aja tegelikult tööandja käsutuses, olgugi, et sa kuhugi ei sõida ja lihtsalt ootad.
Kui tööandja tööliste selle eest hoiatused andis, siis tegid töölised selles osas parandused ja ooteaega enam tundide sisse ei kirjutanud. Kolm kuud hiljem otsustas tööandja ikkagi nende töösuhted lõpetada, rõhudes samale probleemile (olgugi, et probleemi enam ei olnud). Oli ilmselge, et see oli põhjendamatu töösuhte lõpetamine.  Käisin kaks korda spetsiaalselt Helsingis, et neid nüansse esindajale selgitada. Võtsin isegi õigusalase kirjanduse kaasa ("Työsuhteen päättäminen") ja ajasin sealt näpuga järge, näitasin kohtulahendeid ning selgitasin omalt poolt kõik võimalikud pointid ära. Tema rääkis endiselt vastu, et töölised kirjutasid aega juurde jne.jne.jne.
Mul oli selline tunne, et keiss oli tema jaoks lihtsalt liiga keeruline ja ta ei julgenud sellega tegeleda.

Kui veel paar sellist keerulist keissi tuli, siis hakkasin nende töötamismeetodist paremini aru saama. Keerulisi ja raskeid juhtumeid ei tahetudki, sest nende peale kulus liiga palju aega. See ei ole aga kasulik, sest ei too nii palju raha sisse, kui lihtsamad keissid.
Põhimõtteliselt jõudis mulle millalgi pärale, et neile võib anda ainult selliseid keisse, mis on nö surnud või on 110% võidetavad.

Surnud keissid on need, kus firma majanduslik seis on nii kehv, et kukub kohe-kohe ümber (läheb pankrotti), aga otsust on vaja, et midagigi pankrotipesast või läbi kohtutäituri kätte saada.
Mõnikord on otsust ka selle jaoks vaja, et Palkkaturva rahad välja maksaks. Palkkaturva maksab rahad välja, kui firmal on makseraskused. Kui tööline alguses Palkkaturvale avalduse on teinud, siis ei pruugi firma maksehäired veel üleval olla ja Palkkaturva on sel puhul kiirel negatiivse otsuse teinud. Hiljem, kui häired üleval (või isegi juba pankrotis) ja ühepoolne kohtuotsus olemas, siis on Palkkaturvad ka rahad välja maksnud.

110% võidetavad keissid on need, kus on juba ainuüksi palgalehtedelt näha, et puhkuserahasid või muid selliseid kindlaid hüvitisi pole makstud. Tööandja ei saa ju kohtusse minna ja väita, et on maksnud, olgugi, et palgalehed ja konto väljavõtted seda ei toeta. Sellised surmkindlad asjad.

Selliste keissidega muresid ei olnud, aga kui mingi keerulisem ja natuke aeganõudvam asi oli, siis oli jama majas.

Ka Tarmo keiss läks ka tegelikult sellepärast aia taha, et kumbki esindajatest ei viitsinud asja süveneda ja võeti asja nagu muuseas. Kuna mind esimesel istungil koha ei olnud (olin Joahnnaga kodus), siis ma ei teadnud, mis seal toimus. Kui peaistungil kohal olin, alles siis nägin, et nad ei olnud eelistungil isegi pooli pabereid kohtule edastanud!!Isegi mitte töötunde!!!?
Süüd loomulikult keegi endal ei võta, sest keegi ei taha tunnistada, et tegi jama tööd.
Tarmo keissi telgitagustest kirjutan ka kindlasti. Kuna asi veel õhus on, ei ole ma saanud kõigest kirjutada.
Samas on mulle põhimõtteliselt selge, et ilmselt ei saa me edasikaebamiseks luba ja nii see asi lõppebki, koos 8400 eurose arvega. Loomulikult anti  mulle suuri lubadusi, kuidas kõik kohtukulud nende poolt kinni makstakse, sest keerati see nässu nende tegemata töö pärast. Arvata võib, et keegi ei maksa neid kinni - tuleb ise see raha välja kaevata.
Aga ärgem kiirustagem ette  - kõik omal ajal ;)

Ma võiks öelda, et advokaadibürooga sujusid asjad selle ajani kuni advokaat Joonas ei ilmunud istungile, tööandja võitis selle juhtumi ja mina pidin töölise eest kohtuarvete näol 3600 € ise kinni maksma. Kõigest sellest kirjutasin juunikuu sissekandes "Tõrvatilk meepotis" ehk siin

Kuna ma kord olen selline paha koll, kes julgeb oma arvamust reaalselt välja öelda, siis ma ka ütlesin, mis ma kõigest sellest arvan ja seda eelkõige Joonasele endale.

Asi, millele tema kogu aeg pigistab on see, et mina pole mittekeegi, ma olen suvaline sekretär. Üldiselt ta armastabki kõiki inimesi enda ümber sekretärideks pidada, sest tema on nii tähtis mees - ikkagi jurist!
Mis mul vastu öelda on? Selles osas suurt midagi, et ma mitte keegi olen. Tõsi, ma ei ole jurist ega advokaat ega sekretär ega ka muu kontoritööline - suvaline soss tänavalt, põlve otsas nokitseja.
Aga minul on see eest kohusetunne ja vastutusvõime.
Kui ma midagi peesse keerangi, siis ma tunnistan seda ja püüan sellest õppida ja järgmine kord paremini teha.
Tema ilmselt ei tea selliste sõnade tähendustki.

Vahepeal tundsin täitsa süümekaid, et sellise büroo otsa sattusin ja oma töölistele paremat juristi pakkuda polnud. Samas vaatsin ma jamade ilmnemisel kohe tõele näkku ja rääkisin töölistele alati ära, mis seisus me oleme.
Joonas ilmselt arvas, et ma ei vestelnud nendest asjadest töölistega. Ta ütles päris mitmele töölisele, et ära sellest ja sellest Virgele räägi. Loomulikult nad rääkisid, sest nad olid kõigest teadlikud.

Kui te arvate, et Joonas varasematest äpardustest õppust võttis, siis eksite. Kuni lõpuni välja ilmus ta istungitele nii, et ta suurt midagi ei teadnud, maigutas lihtsalt suud, imetles peeglist oma lakitud kingi  ja lakutud juukseid. Välismus oli temale näiteks palju olulisem, kui keiss ise ;)
Kuna tema tööstiil ja käitumine olid minule vastuvõetamatud, siis ei lubanud ma oma tööliste asju enam temale anda. See oli umbes 2015 aasta alguses.

SL oli just hakanud koostööd tegema ühe teise bürooga ja ma eeldasin, et seal on asjad vähe paremini korraldatud. Esimestel kaasaskäidud istungitel polnud tegelikult väga vigagi.
Seda seniks kuni ka tema ühe suure prohmaka tegi. Ta nimelt otsustas eelistungil koos vastaspoolega, et võtab hagi kohtust tagasi ja sellega on asi lõppenud! Ise põhjendas ta seda sellega, et vastaspoolel on majanduslikud raskused, raha neil nagunii pole, et töölisele maksta ja kuna ette on näha vähemalt kahte istungit, siis seeon üleüldse üks mõttetu aja raiskamine!!
Loomulikult ei olnud mina selliste asjade käiguga rahul ja avaldasin oma arvamust. Selle peale käratati mulle, et tema on volitatud jurist, kellel on õigus ise otsustada, mida ta teeb.
Ega ikka ole küll!
Tal on volikiri, et inimest esindada, mitte tema eest otsustada!
Liiati, kui talle on töölise poolt kõik tingimused ette öeldud! Kui vastaspoolele sobib, siis sobib, kui ei, siis asi jätkub.
See on juba töölise (seejuures ka minu) oma risk, kuidas asjad sujuvad.
Ok, töölisel ei juhtunud selles osas midagi, et asi ära lõpetati - ei tulnud tal rahalisi kohustusi ega midagi muud säärast - kõik oli lihtsalt alguses tagasi.
Ülejäänud asju on see jurist tegelikult enam-vähem hoidnud, aga see mõrk maik jäi ikka juurde.

Kusjuures, kui ma blogisse selle "Tõrvatilk meepotis" sissekande kirjutasin, siis paari päeva pärast helistas sama jurist ja küsis, et mida ma korraldan ja oma blogis kirjutan. Ma täitsa imestasin, et mul on nii tore blogi, et isegi puhast verd soomlased on eesti keele ära õppinud ja minu blogi lugema hakanud :):)
Küll lubati mind kohtusse anda ja politseisse avaldus kirjutada.
Ilmselt nad arvasid, et hakkan värisema ja võtan jutu maha või maei kujutagi ette, mida nad arvasid.
Kui ütlesin, et mina võin oma blogis kirjutada ükskõik kellest, nii kaua kui ma ei ole inimese isikuandmeid avalikustanud. Kui tahan kirjutan Kalles, Mallest , Taavist, Triinus, ka Joonasest. Millisest Joonasest mina kirjutasin tean ainult mina ise - äkki ta oli väljamõeldud Joonas, äkki see oli Joonas Tamperest, äkki Lahdist, äkki Lapimaalt...
Selle kohta ei osanudki nad muud öelda, kui seda, et pole vaja selliseid sissekandeid teha, sest see on lapsik käitumine.
Loomulikult oli vaja see sissekanne kirjutada, sest mul tekkis tõsine mure nende tööliste pärast, kes oma asjad ise sinna viinud olid ja kes heauskselt igasuguseid lubadusi kuulasid.
Ma ei teagi, mis nendest töölistest nüüd saab, sest firma on pankrtotis ja asjad lähevad kõik üle pankrotipesale...

Tegin SL-ga koostööd ca 1,5 aastat ja selle ajaga puutusin ma kokku nelja erineva advokaadibürooga, kellega pole rahul saanud olla.
Ärge nüüd arvake, et ma uih-aih  kapriisitar olen
Ei ole - aga seda võiks küll teada, mis asjus sa seal kohtus üldse oled.
Peamine probleem ongi see, et kohtusse tullakse nii, et materjalidega ei tutvuta, asjast ei tead ööd ega mütsi. Minnakse nö ehku peale.

See advokaat, kes näiteks Tarmot eelistungil esindas, ei osanudki vist muud teha, kui ainult vastaspoolt imetleda :):)
Ma sain hiljem tema paberid oma kätte ja ühe lehe peale oli ta kirjutanud lause, kus kirjutas, kes meil ikka vastaspooleks on, ja et teda pole küll vaja nö vihaseks ajada, sest tema läheb vajadusel ka betoonseinast läbi.

Mitte ära imetle vastaspoole advokaati, vaid süvene paberitesse, esita tõendeid ja aja oma asja - võitle!
Sa kardad vastas juba ainuüksi tema nime pärast!

Igatahes  sai mulle selgeks, et selle firmaga ma enam koostööd teha ei saa (ega taha) ja maikuuga sai see töösuhe läbi.

Siis hakkas järgmine jama pihta.
Mulle ei makstud viimast palka välja!
Ettekäändeks toodi see, et ma ei ole oma koostöö tingimusi täitnud!
Ma tegin neile rohkem tööd, kui oli kokkulepitud, maksin nende eest arveid, käisin Soomes oma kulu ja kirjadega ning nemad tulevad väitma, et ma ei ole kokkuleppe tingimusi täitnud!?
Arvata võib, et see ajas mu veel rohkem vihale, aga hoidsin madalat profiili.
Olin malbe, rahulik, mängisin isegi natuke nagu lolli. Kiitsin veel takka, et mul on nii palju juhtumeid ootamas, aga edasi ma neid SL-le saata ei saa kuna osad asjad on klaarimata. Tegelikult ei olnud mul suurt midagi, sest suvi on rahulik aega ja siis praktiliselt ei tulegi midagi. Kui mõned jutud tulid, siis need olid sellised, millega tööandjaga ise kokkuleppele sain ja polnudki kohtu poole vaja pöörduda.
Kui nemad võisid mulle kogu aeg mula ajada, siis võisin mina neile ka.
Kuu aega hiljem sain oma palga siiski kätte, puhkuserahad jäid aga maksmata.
Kuna firma seis oli selleks ajaks juba suhteliselt nutune, siis tegin loomulikult puhkuserahade osas Palkkaturvale avalduse, olin 110 % kindel, et nemad seda küll välja ei maksa.
Nende lubadus oli muidu, et kohe, kohe raha tuleb ja siis makstakse puhkuserahad ka ära. See kohe-kohe kestis vähemalt kuu aega. Palkkaturva tähtaeg kukkus mul selles osas augusti lõpus, avalduse tegin augusti keskel. Nädal aega pärast tähtaja kukkumist võeti minuga ühendust ja öeldi, upsista, firma on pankrotis ja neil pole raha ikkagi maksta.

Sellega see asi SL-ga lõppeski.
Finito.
Olen kõikide advokaadibüroode suhtes täitsa skeptiliseks muutunud.
No ei ole ju võimalik, et kui sa puutud nelja erineva büroo juristiga kokku ja mitte keegi neist oma tööd tõsiselt ei võta...

Samas ei ole ma usku veel täiesti kaotanud ja loodan, et ühel heal päeval ma ikka leian omale usaldusväärse koostööpartneri.

Sobrasingi eelmise nädala lõpus  advokaadibüroosid läbi, mis netis leida oli.
Nüüdseks olen omale loomulikult ka teatud kriteeriumid paikka pannud.

Olen aru saanud, et pole mõtet ronida büroosse, kus tegutsevad värskelt kooli lõpetanud juristid. Neil pole kogemust, aga rahahimu on see eest väga suur.
Pole mõtet ronida büroosse, mis on toiminud vähem, kui 2 aastat.
Otsi büroo, kus on välja toodud seal töötavad juristid ja nende spetsiifika.
Otsi büroo, kus on ka advokatuuri liikmed, see näitab usaldusväärsust.
Otsi büroo (või jurist) keda internetis kiidetakse.

Need on viis põhipunkti.

Kahe bürooga olen teisipäevaks kokkusaamised kokku leppinud.
Käin Soomes ära ja eks siis paistab, mis saama hakkab.

Tööelu oleks täitsa roosiline, kui ma leiaks ainult sellise büroo, kes normaalselt tööd tahaks teha.
Pole ju palju tahetud?


4 kommentaari:

  1. Oled tubli ja usun, et leiad omale head partnerid! Edu!

    VastaKustuta
  2. Ootan väga millal sinust saab advokaat. Läheksid õppima siis pole vaja teistele loota. Sina ju suudad õppida.

    VastaKustuta
  3. Töötades ise advokaadibüroos (küll Eestis!) loen ja imestan, kuidas selline suhtumine üldse võimalik on?? Meie advokaatide tööpäev võib kesta vahel terve ööpäev ja seda kõike istungiteks ettevalmistamise nimel....

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt nii - ei suuda minagi seda mõista!
      Ilmselt on tegemist ainult rahahimuga, muud lahendust siin olla ei saa.
      Nemad ei teadnud ettevalmistusest ilmselt midagi, sest asjadega tutvuti jooksvalt enne istungit!?

      Krt, kuidas mulle käib ajudele, et ma nii hilja nende mallist aru sain!

      Kustuta