Tulin Soome juba pühapäeva õhtul, praegu sõidan koju tagasi.
Mõtlesin, et sellest tuleb väike puhkus või nii, aga asi oli puhkusest ikka vääääga kaugel. Kõikidel päevad jõudsin oma varjupaikka alles 21 ajal.
Öömaja sain sõbranna juures ja tema oli mulle küll nagu kanaema. Kui ta poleks mulle sööki nina alla tooonud ja muudkui korrutanud, et hakka sööma, siis oleksin ilmselt nälginud näoga Eesti poole tagasi sõitnud.
Nii palju asju on teha ja niisiis kogu aeg mõtlen, et teen veel selle ära ja selle ja selle ja siis selle ja selle ka. Kui ükskord kella vaatad, siis see on juba nii ulmeline, et võib pikali kukkuda.
Igatahes oli see kiire nädal Soomes.
Nostalgitsemiseks tegelikult aega ei jäänud...
Esmaspäevase päeva veetsin Helsingis.
Kui arvasin, et võin 13-14 ajal Turu poole sõitma hakata, siis eksisin, sest sõitu alustasin põhimõtteliselt 19. ajal.
Oli asju, mida oli vaja läbi käia, üle vaadata ja selgeks teha. Ma ei hakka seda üldse lahkamagi.
Päeva lõpu võtsime veidi lahedamalt ja pläkutasime niisama elust-olust.
Kui sõitma hakkasin oli juba videvik, natuke aega hiljem juba pime.
Sõidan, mina, mööda seda teed, kust kaudu ikka Turusse sõidetakse ja leian ühel hetkel, et olen eksinud!!!
Õige oleks olnud vahepeal maha sõita, aga kuna tee peal oli nii palju remonditöid ja pime ka, siis magasin ilmselt õige koha maha.
Mul on nimede peale väga hea mälu ja kui mulle hakkasid täiesti tundmatute nimedega sildid vastu tulema, siis saingi aru, et olen pange pannud!
Tegelikult olen ma alati imestanud, et miks viited näitavad ainult Hankole, aga Turusse mitte. Viimane viide Turusse on Helsingis sees ja seejärel tuleb viide alles siis, kui oled need mahasõidud juba läbinud.
Kui roolis on samasugune tainas nagu mina, siis paneb ka tema Hankosse :)
Ega´s midagi, kui sain aru, et sõidan valesti, siis pöörasin esimesel võimaluselt teelt maha ja sõitsin Helsingi poole tagasi. Kui mulle tundus, et olen nüüd piisavalt palju tagasi sõitnud, siis võtsin taaskord suuna Turu kiirtee peale.
Omast arust!
Sõidan ja sõidan...ja saan uuesti aru, et taas vale koht - sõitsin täpselt samamoodi nagu ennegi!
Ma ei mõista, kuidas see võimalik sai olla!?
Täpselt selline tunne nagu oleks kuu pealt kukkunud ja sõidan Turusse esimest korda!
Sõitsin taas maha ja hakkasin lihtsalt sisetunde järgi sõitma, lõpuks leidsin end Espoost :D
Õnneks näitas seal ühes kohas viit E18-le (Turu kiirtee) ja hakkasin selle järgi juhinduma.
Ärge küsige kuidas see võimalik on!
Ma ei tea isegi.
Arvata võib, et olin enda peale ikka mega tige, sest ekslesin seal ca tunnikese- esiteks oli see aja raiskamine, lisaks kulusid küte ja närvid.
Närve ei tohi ma raisata, neid läheb mul muudeks üritusteks vaja :D
Hahahaaaa...
Turusse jõudsin 21.30 ajal.
Ajasin pakilised asjad arvutis korda, lobisedes samal ajal sõbrannaga ja sõin oma esimese söögi.
Magama sain alles 1 ajal.
Teisipäeval oli äratus 7 ajal, sest ees ootas kaks istungit kohtus, millest esimene algas 9.30 ja teine 13 ajal. Kahe istungi välisel ajal käisin põhimõtteliselt jooksuga paaris poes, et tüdrukutele mõningaid asju vaadata.
Istungid läksid hästi, asjades lõppesid kokkulepetega ja seega asjad sai taaskord aetud.
Peale istungeid oli mul kokkusaamised mitme erineva töölisega. Seal hulgas ka Valpase endiste hoolealustega ja ma pean ära mainima, et see Valpas ei võtta ikka veel õppust! Täiesti arusaamatu! Kui mina tean, et mul keegi kuklasse hingab, siis ma püüaks küll mööda nööri käia. Ei saa mina nende loogikast aru.
Lisaks kolistasin Turus mööda maju ringi ja tegin korteritega väikest uurimustööd.
Sellepärast ei kirjutanudki varem, et Soome sõidan.
Nüüd on uurimised tehtud ja uut infot jälle kogunenud.
Teisipäeval jõudsin samuti alles 21 ajal nö koju. Arvutis väiksed toimingud ja kell oli taas südaöö.
Sel õhtul jõudsime vähemalt väikse sauna teha.
Oi, kui hea see oli!
Ma pole juba miljon aastat sauna saanud...oeh...
Kolmapäeva hommikul oli äratus 6.45, sest ees ootas sõit Latisse, kus toimus taas järjekordne istung.
Otsustasin, et lähen bussiga, sest see oli lihtsalt niivõrd odav (1 € sinna, 9 € tagasi + 1 € broneerimise eest, kokku suisa 10 €). Täiesti uskumatud hinnad, kui arvestada, et ikkagi ca 300 km sinna ja sama palju tagasi ka. Loksusingi bussis kokku 6 tundi!
Lahti istung oli väga huvitav, ütleks, et suisa tore.
Tegemist oli kokkuleppe istungiga (mitte eel-ega peaistungiga), mis on hoopis midagi muud.
Seal pakutakse kohvi, küpsist ja rääkida võib nii palju, kui süda lustib. Kohtnik on nagu hea sõber, kes naeratades omalt poolt ettepanekuid soovitab.
Kõige parem oli asja juures see, et firma ülemus oli ka eestlane, kellega meie siis omavahel eesti keeles ca tund aega asju arutasime ja lõpuks ka kokkuleppele saime. Advokaadid istusid lihtsalt kõrval ega öelnud sõnagi. Nemad said ainult allkirjad paberitele panna ja oligi töö tehtud. Valetan - töölise poole pealt pani allkirja advokaat, tööandja poole pealt pani tööandja ikka ise.
Väga lahe oli. Selliseid istungeid võiks rohkem olla ;)
Turusse jõudsin tagasi õhtul 20 ajal. Kui olin tuppa jõudnud, siis tuli loomulikult arvuti lahti lüüa ja vaadata, mis seal toimub. Vastasin ainult karjuvatele kirjadele, lõin kaane kinni ja läksin 23 ajal magama. Ma ei pea vist ütlema, et Mati ei pidanud liiva silma loopima tulema, sest magasin kohe, kui pea patja puutus.
Täna hommikul oli ka veel natuke jooksmist - käisin ühe tööandja juures pabereid toomas, veros ja lõpuks korra ka kirparil.
See oli põhimõtteliselt kirparilt läbijooksmine, aga sai vähemalt käidud.
Kui kirparile poleks saanud, siis oleksin kodus patja nutnud.
Olen Turus neli päeva, aga kirparile ei saa! Nii need asjad ometi käia ei saa :):)
Kui viitsin, siis teen kirpari-saagist pilte ka.
Kui ei viitsi, siis tähendab, et ei tee :D Hahahhaha
Esialgu oli plaanis õhtuse Vikingiga tagasi sõita, aga selle hind oli selline, et võttis jalust nõrgaks (105 € - 1 täiskasvanud, 15-aastane nooruk ja auto).
Kella 15.30 Ekcerölinel maksis sama pundi eest pilet aga 55 €
Ütleme nii, et hind pani asja paikka.
Kuna mul ju pankrott silme ees terendab, siis pean ikkagi kokku hoidma :)
Samas ongi hea, et varasemaga tulin, sest näen vähemalt lapsed ära ja ei pea pimedas sõitma. Ma kohe üldse ei seedi seda pimedas sõitmist.
Soomes käies valdasid mind kahtpidised tunded - ühed sellised, mis täiega kurvaks tegid ja teised sellised küsitavad, millest ise ka aru ei saa.
Kui ma Janeli vanast lasteaiast mööda sõitsin, siis jäin seisma ja viisin ta lemmik kasvataja auto kojamehe vahele kommikrabi. Kirjutasin karbi peale ka, et tervitused Janelilt.
Ta lihtsalt oli nii lahe ja meeldiv kasvataja.
Nendest kahtpidistest tunnetest kirjutan millalgi hiljem, aga fakt on see, et osa minust nutab täiega Turu aega taga...
Ma pean suvel sinna nostalgitsema minema.
Ilma lasteta.
Ilma arvuti ja tööta.
Lihtsalt minna ja olla.
Üksinda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar