Nüüd imestasin taas, sest ma ise mõtlesin küll, et suren laupäeva ööl vastu pühapäeva ära!
Mul oli nii külm, et kui magama läksin, siis tõmbasin end sedasi kerra, et põlved olid põhimõtteliselt lõua vastas. Ja värisesin.
Magama läksin samal ajal, kui lapsed, sest ma lihtsalt olin nii rampväsinud tervest sellest nädalast.
Aga kas ma magada ka sain?
Ei saanud ma midagi!
Pea valutas sedasi nagu keegi peksaks kogu aeg kirvega. Selleks ajaks olin ma end rohtudest kõriauguni juba täis tankinud, aga ikka valutas.
Ma lihtsalt värisesin, valutasin pead ja öösel hakkasin vaikselt sosistama: "Ma tahan magada...ma tahan magada...ma tahan magada..." :D
Ei aidanud, sest mul oli tunne nagu ma ei maganudki üldse.
Ilmselt see oli üks õudsemaid öid minu elus.
Kella 7.00 (!!?) ajal, kui Johanna ennast suurde tuppa nõudis, vedasin ennast voodist välja ja mida ma tunnen!? - pea on täpselt sama valus, kui õhtul magama minnes!
Praeguseks on asjalood õnneks juba hoopis teised ja võin kiidelda, et ma tegin seda taas! - elasin kaks päeva diivanil värisedes 39 kraadist palavikku üle. Kõik muud "lahedad lisandid" loomulikult sinna kõrvale a la meeletu nohu, vesised silmad, rõve rögisev köha jne.
Võrreldes 2011 aasta põdemisega olin ma sel korral tegelikult kraadike kõvem tegija, sest samal ajal oli ka Johanna 39-kraadises palavikus, kes muudkui "opa-opa" nõudis.
1,5-aastasele lapsele, kes kigiseb valust, on ju suhteliselt mõttetu rääkima hakata, et emmel on valus ja tule ole parem emme kaisus. Tõsi - ma aega ajalt ikkagi ütlesin talle seda, sest ma tõesti lihtsalt ei suutnud tõusta.
Palju abi oli Karolinist, kelle laibaks olemise aeg olid esmaspäev-teisipäev ja seega oli temal parem ning käis Johannaga mõnikord ise ringi.
Haigus levis meie peres siis sedasi:
E-T oli Karolin kaks päeva voodis siruli,
N-R oli Janeli (millest N olime siis haiglas),
R-L olime meie Johannaga. Johanna oli siruli tegelikult ainult laupäeval, sest pühapäeval jooksis juba ringi.
Mõtlesin, et saime sellest jagu, lastel olid juba palavikuvabad päevad, aga tutkitki, Vasja! - eile ja üleeile tõusis Janelil ja Johannal taas palavik, ikka üle 38.
Täna käisime taas arstil ja ka seal mõõdeti palavikuks 38!
Johannal on mõlemas kõrvas põletik + muu "tore" sinna juurde. Ajee!
Janelil on veri korras, kopsud puhtad ja kõrvad ka terved. Tal ilmselt siis see gipp puhtal viisil, sest palavik on, ja üsna kõrge.
Karolinil pole enam küll palavikku olnud, aga köha ja nohu on endiselt üsna märkimisväärsed ja seetõttu saab ta kooli alles esmaspäeval. Olgugi, et ta tahab juba praegu minna. Õppimisega oleme järje peal, sest oleme kodused tööd iga päev ikka ära teinud. Eks tunnikontrolle ja kontrolltöid tuleb tal nüüd järgi tegema hakata, aga noh - siis tuleb teha ;)
Vot selline tervislik seis meil hetkel ;)
Loodetavasti läheb nädalalõpuga asjad paremaks ja võime selle aasta haigustele joone alla tõmmata.
Hahahhahaa, aasta alles algas ja ma tõmbasin haigustele juba joone alla! :D
Tase, ma ütlen!
Vahepeal oli meil siin ju sõbrapäev. Mainin taaskord ära, et see päev ei tähenda mulle absoluutselt mitte midagi. Täiesti suvaline päev nagu iga teinegi. Aga kuller käis taaskord ukse taga:
Saadetist käisin vastu võtmas sorakate rasvaste juuste ja läbihigistatud kleidiga. Kuller ei minestanudki mind nähes ära :D
No mis mina teha saan, kui terve öö oma palavikku välja higistasin!
Ega ma siis uksele minekuks ballikleiti selga hakanud lükkama ja juukseid pesema ;)
Ma olen õnnelik, et elan! Nelja aasta pärast siis jälle :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar