Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 8. jaanuar 2015

Aastast 2014

See oli kummaline aasta...

Just nimelt kummaline - ei olnud hea ega halb.

2014 aasta alguses tegin omale uhke-pika nimekirja, kus kirjutasin mis selle aasta jooksul kõik ära võiks teha. Ma arvan, et sellest nimekirjast ei täitunud vist mitte midagi!
Ma ei viitsi seda praegu isegi mitte üle vaatama hakata, sest ma tean, et sellel aastal oli igasugu sigri-migrid ja kamarajurad, et polnud oma soovide, unistsute ja mõtetega aega tegeledagi.

Mis see elu mõte siis ikkagi on, kui ei saa ega jõua tegeleda sellega, millest tegelikult unistad, soovid, mõtled?!

Ilmselt rabada, rabada ja veel kord rabada.

Ei, mina nii igatahes jätkata ei kavatse.
Eelkõige tahan ma olla oma laste jaoks!
Nüüd ja praegu, kui nad veel väiksed on. Kui nad suureks kasvavad on mul aega rabada küll ja küll. Ja see aeg ei ole üldse mägede taga. Veel 10 aastat ja siis ei taha keegi neist minuga enam kana mängu mängida, maas vedeledes puslet kokku panna või Abbil lõket teha.
Siis on neil juba omad tegemised.

Kavatsen sellest kiirest rongist juba praegu maha hüpata.
Kui kontor valmis saab, siis hakkavad mul tööpäevad olema sedasi, et ühel nädalal 3 päeva (E,K,R) ja teisel nädalal 2 päeva (T, N).
Kui ma päevas 8-10 tundi tööd teen, siis olen kenasti ree peal.
Ei ole vähemalt sellist asja, et istun iga päev arvuti taga ja teen midagi.
Eks praegu mängib see ka rolli, et olen Johannaga ise kodus ja teen seda kõike tema kõrvalt. Kui kontor aga valmis saab, siis hakkan seal töötama ja Johanna on hoidjaga kodus. Ei teki sellist asja, et pean iga 10 minuti tagant midagi muud tegema.
Siis istun ja töötangi. Ma kujutan juba ette, KUI palju ma rohkem teha jõuan. Seepärast saangi ilmselt omale sea luksust lubada, et vaid paaril päeval nädalas töötada.

Pidin kirjutama aastast 2014, aga nüüd jahun siin hoopis sellest, mil viisil ma tööd tegema hakkan!!

Nagu öeldud sai, siis polnud 2014 aasta halb ega hea.
Kui ma seda ikkagi liigitama pean, siis võiks vist öelda, et tööalaselt oli väga hea aasta, isiklikus elus aga pask...

Jah, tööalaselt oli hea aasta.
Tegemist jagus, oli huvitavaid keisse ja alates oktoobrist sain kindla töölepingu.
Oli ka tagasilööke nagu näiteks Tarmo kohtuotsus esimeses astmes.
Laias laastus võiks ma selle tegelikult ikkagi heaks liigitada, sest see andis mulle tohutu kogemuse ja teadmise, kuidas ja mil viisil vastased kohtusse ikkagi valetama tulevad ja kuidas asjad tegelikult käivad. Hea, et ma selle õppetunni nö oma keissiga kätte sain. See keiss ei ole veel kaugeltki läbi ja eks selgub, mis 2015 selles asjas toob.

Isiklik elu...
See oli mulle vist kerge vapustuse eest. Elus ka ei oleks osanud oodata, et asjad sedasi võivad minna.
Jah, vedelesin 2 nädalat köögi põrandal, nutsin ja haletsesin ennast, ei söönud, ei maganud, ei teinud midagi...

Vaadates mis maailmas toimub, siis ei saa seda vapsustuseks pidada.
Vapustus on see, kui Kongos vägistatakse 6-kuuseid imikuid!
Vapustus on see, kui ema põleb kahe väikse lapsega oma kodumajja sisse!
Vapustus on see, kui osa meie lastest peavad südatalvel ilma elektrita elama, samal ajal, kui meie riik jagab 6 miljonit katuserahadeks, millega "renoveeritakse" ebaolulisi ehitisi. Ehitagem ühe aasta "katuserahadega" meie sügavas vaesuses elavate laste kodud. Õnnelikuks saavad sajad ja sajad inimesed, mitte käputäis rikkureid, kellel nagunii tegelikult vahet ei ole, kas jahimaja katus on laotud punasest või pruunist kivist!
See on meie kõigi raha, aidakem siis neid, kes tõeliselt abi vajavad.

Neid asju, mis tegelikult vapustavad, on liiga palju. Minu eraelu väike mõõn pole selle kõrval midagi.
Sel hetkel ei suutnud ma muidugi aru saada - miks?
Nüüdseks olen sellest juba aru saanud.
Mina sain selle matsu sellepärast, et ma poleks edaspidi nii naiivne, võtaksin oma roosad prillid silme eest ära ja saaksin aru, et elus võib kõike juhtuda. Et ma ei oleks nii jäigalt oma tõdemustes ja uskumustes kinni. Et minusta saaks parem inimene...

Tema sai selle matsu (kui ta jätsin ja koos lastega Eestisse tagasi kolisin), et mõista, kui lihtsalt võib kõike kaotada ja kui raske võib olla elu, kui sul ei ole enam midagi. Sa oled üksinda ja sul pole millegi nimel pingutada. Eriti veel siis, kui sa tead, et sul oli kõik olemas...

Mõnikord ongi vist vaja, et nõmedad asjad juhtuksid, sest alles siis tuleb mõistus pähe ja hakatakse mõtlema.
See on põhimõtteliselt sama, kui terve inimene soiub eluraskuse ja selle keerukuse üle. Paljud inimesed ei saagi aru, et nad on tegelikult õnnelikud. Neid ei vaeva rasked haigused, nad ei ole aheldatud oma haigete pereliikmete külge. Kui neid lõpuks tabab mingi haigus või keegi pereliikmetest haigestub, ALLES siis saavad nad aru, kui hea neil oli ja mida kõike OLEKS võinud ette võtta või teha.
Mõnikord tuleb see teadmine lihtsalt liiga hilja.

Ma võiks praegu solvunut mängida, oma kangust näidata ja jäigalt tema kõigest keelduda.
Ma ei tee seda.
Ma andestan.
Eks süda sai haiget, usaldus reedetud, aga vanasõna järgi pidavat aeg kõik haavad parandama.
Ma usun sellesse ;)

Muud selles 2014 aastas ei olnudki - palju tööd ja natuke eraelu ;)

Lastele oli see hea aasta - nemad said tagasi Eestisse  ja ma usun, et lisaks sellele said nad omale palju tugevama perekonna.

Kes ridade vahelt lugedes aru ei saanud, siis me jätame varjud selja taha ja läheme viiekesi edasi.



8 kommentaari:

  1. Tublid! mul on nii hea meel teie pere pärast :)

    VastaKustuta
  2. Mul on samuti hea meel, et pere taas koos on! Loodan, et aeg parandab kõik haavad ning härra hoiab oma uut võimalust. Kuidas viiekesi edasi lähete? Kas jääte nüüd kõik kodumaale?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina olen lastega nagunii juba kodumaal. Tema tuleb ja jääb maikuus.

      Kustuta
  3. Andestada ei ole raske, raske on unustada :)
    Mul on väga hea meel sinu otsuse üle! Edu ja õnne uuel aastal!

    VastaKustuta
  4. Mul on väga hea meel teie pärast!

    VastaKustuta