Karolin ja kool

Kirjutan laste tegemistest ka väheke pikemalt.
Alustame kõikse vanemast - Karolinist ja tema koolist.

Kunagi oli tema ka pisitilluninnunännukene:

Noh, meenutab Johannat ka w?

Kusjuures mulle isegi meenutab.

Järelikult ma ikka kasvatan enda lapsi :):):):):)

Oi, kuidas ma armastan seda, kui lapsed on alles beebieas!
Ma olen alati kirjutanud, et minu lemmik vanus laste puhul on 1-3 aastat.
Tegelikult võib vist isegi 0-3 aastat öelda.

Aga Ok, lähme asja juurde - Karolin.

Tema sai meil ju mõni aeg tagasi kohe ametliku paberi selle eest, et peale tunde istuma jäi!
Vot kus lops!
Paberil oli kirjas paragrahv selle kohta, kuidas koolis tuleb kohusetundlikult õppida ja õppetöösse ei tohi hooletult suhtuda!


Tegelikult oli asi nii, et ta tundis end miski aeg kehvasti ja jätsin ta paariks päevaks koju.
Ja kui rõõmsalt jälle kooli läks, siis sai paberi ;)
Õppimist polnud lihtsalt kusagilt võtta.

Siin tahaks seda süüd natuke nüüd kooli kapsaaeda ka visata. Koolis ei ole päevikuid, kuhu õppimist üles kirjutada, samas ei märgita ka e-kooli õppimisest midagi.
Kust laps selle õppimise siis võtma peaks?
Hea küll heidan seda natuke ka oma kapsaaeda- ma oleks võinud ju tegelikult ise kooli minna ja õppimist küsida. Minu meelest võiks õppimine ikkagi e-koolis ka kirjas olla.

Õpilased märgivad õppimise töövihikutesse  - mis harjutus teha on, selle numbril tõmbavad ringi ümber. Meil on kodus päris mitu korda olnud, kus Karolin ei mäleta, mis õppida oli  ja töövihikust ringe ka pole leidnud. Põhimõtteliselt peaksin ma iga päev kõik töövihikud üle käima, et teada saada, mis õppida on.
On juhtunud nii, et oleme teinud valet harjutust. Harjutust, mis on õige harjutuse kõrval olnud. Ka selle eest on ta märkuse saanud.
No milleks selle eest märkus? Õpetaja ju ometi näeb, et laps on õppinud, mis siis, et valet asja.
Kusjuures käisin sellepärast ka koolis ja küsisin, et kas nii ei saaks teha, et õppimine e-koolis olemas oleks. Selle peale vastati, et kool püüab lastes vastutustunnet kasvatada ja sellepärast ei ole ei päevikuid ega ka e-koolis õppimist kirjas.

Eeeee, vaadates siinseid noori, siis vastutustundest on asi ikka väga kaugel! :D:D
See on lausa kohutav!
Suitsetatakse, juuakse, laaberdatakse, lagastatakse jne.
9-10-aastased tatikad suitsetavad täiesti vabalt avalikes kohtades!
Eesti vähemalt ronitakse kuhugi nurga taha ja vaadatakse, kas keegi tuleb või mitte, siin aga suitsetavad täiesti südamerahuga.

Selle põhjal,  mida ma siin näinud olen, võin küll tõdeda, et meie noored on paremini kasvatatud.
Eks meie noortel on ka vähe vajaka, aga ...siinsed ei kannata üldse kriitikat.
Loomulikult ei lähe nüüd kõik noored ühte patta, aga see mis tänavapildis silma hakkab, on lausa ÕUDNE!
NB! See on minu isiklik arvamus sellest, mida ma näinud olen ;)

See õppimise asi võiks  koolis väheke teisiti organiseeritud olla, et mina ka kusagilt infot saaks, mis õppida on.

Mõni aeg tagasi oli Karolinil koolis kontrolltöö sellises aines nagu ET (ma ei tea, mis aine see eesti keeles on ja ma ei ole süvenenud ka, millest need tähed tulevad).
Ta pidi soome keeles rääkima ÜRO-st ja sellega seonduvast.
Mul oli lapsest täitsa kahju! Isegi mina ei oska seda soome keeles rääkida, kuidas laps seda veel oskama peaks? Me õppisime seda päris mitu päeva. Üritasin soome keeles seda nii lihtsalt selgitada, kui oskasin, aga ikkagi oli see lapsele raske.
Hinde saigi ta sinna 4 -5 kanti (Eesti mõistes siis 3).

Sain siis aru, et ega koolis kergemaks ei lähe - ainult raskemaks.
Kui laps räägiks kogu aeg soome keelt, siis vast läheks kergemaks, aga tema soome keel on ainult koolis. Vabal ajal ja kodus on ikkagi eesti keel.
Mõtlesin korraks hirmuga, et mis siis veel saama hakkab, kui keemia, füüsika, ajalugu ja sellised ained tulevad.
Samas rahustasin end, et selleks ajaks peaks Eestis tagasi olema ;)

Ma ütlen ausalt, et mul on täiesti ükskõik, mis hindeid ta siin koolis saab ja kui mitu märkust/paberit talle tuleb, sest minu jaoks on kõige tähtsam see, et laps asjadest aru saaks.
Loomulikult ei ütle ma seda Karolinile, et mul ükskõik on.
Iga paberi puhul ikka vestleme ja püüame teha nii, et neid enam ei tuleks - vastutustunde õpetamiseks ;)
Kui ma tean, et ta püüab ja on tegelikult tubli, siis pole minu jaoks neil paberitel mingit tähtsust.

Alati, kui koolis on mingi kontrolltöö olnud, siis peab ta õpetaja poolt parandatud töö koju tooma.
Vaatan selle üle ja panen allkirja alla, et olen tööd näinud.
Tavaliselt vaatame kõik kontrolltööd koos üle ja kui miskit on valesti tehtud, siis arutame läbi, miks või mis valesti oli.
Peasi, et laps veast aru saaks.

Soome keele grammatika (ja selle ET aine) kohta ei ütle ma midagi ja ma isegi ei nõua, et ta neid sõnu õigesti kirjutama hakkaks.
Kolme aasta pärast ei ole tähtsust, kas ta kirjutab sõnas  kaks k-tähte või ühe, sest siis ei puutu ta selle grammatikaga enam kokku.
Suulist soome keelt püüan edaspidi ka hoida, aga grammatikal ei ole mingit vahet.
Kui ta kunagi tulevikus tahab soome keele grammatiliselt ka selgeks saada, siis ma võin teda õpetada ;)

Tähtis on see, et Eestisse tagasi kolides oleks eesti grammatikaga kõik korras (muidu tuleb temast samasugune düsgraafik nagu ema ! - seda Eesti riigil ometi vaja poleks :D)

Kui kodus Eesti õppekava järgi õppinud oleme, siis põhirõhk ongi eesti keelel (pean tõdema, et viimasel ajal pole midagi teinud ja kodune õpetus on unarusse jäänud, aga püüan end parandada).

Loeme raamatuid, teeme harjutusi, täidame lugemispäevikut ja kirjutame etteütlusi.

Loodusõpetuse puhul võtame edasi korraga mitu teemat. Püüan nii õpetada, et asi kuiv ja igav poleks. Looduse puhul on see hea asi, et palju asju saab õues ära seletada ja näidata ;)
Janeli kuulab ja vastab ka hea meelega. Etteütlusi kirjutab tema ka ;)

Matemaatika on täielikult tahaplaanile jäänud ja seda teeb siis, kui viitsib.
Hahaahahah, ikka siis, kui ma meelde tuletan, et ta ikkagi võiks paar lehte vahel teha.
Matemaatikaga ei maadle ma selle pärast, et see on nii Eesti, kui ka Soomes samasugune ja matemaatikas läheb tal hästi.
Korrutustabel on tal kusjuures paremini peas, kui minul.
Mina hakkan alati nende 7-8-9 juures mõtlema, mis õige vastus on. 6x7 ja 8x7 ja 8x9 jne.
Samas pole peast arvutamine üldse minu tugevaim külg ;)

Ühesõnaga õppimises läheb Karolinil täitsa normaalselt ja kooli läheb ta ka hea meelega.