Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 7. jaanuar 2014

Tuulerõuged ja Soome sõitmine

Nagu oligi arvata, siis öine magamine oli lünklik.
Mingist magamisest me tegelikult rääkida ei saa - Johantsu ainult rullis ja niheles, mina kussutasin, paitasin, musutasin.
Nii palju, kui seda ööd üldse oli, siis praktiliselt kogu aja oli ta mul süles/kõhu peal.

Äratus oli 4.30
Kedagi äratada polnud vaja, sest meie Johannaga olime nagunii üleval ja kui voodist välja ronisime, siis tõusid nii Tarmo-Janeli ka üles.

Autosõit Haapsalust Tallinnasse mingit muret ei valmistanud - terve tee Johanna magas.

Mure tekkis laevas, kui me oma kahe täpilise-rohelise lapsega maha istusime.
Kahega, sest Janeli on juba terve, tema enam rohe-täpiline ei ole.

Karolinil ma laevas kuhugi minna ei lubanud ja millegagi mängida ei lasknut. Istus lihtsalt laua taga.
Selles mõttes ei tahtnud ma päris teadlikult ja tahtlikult teisi inimesi ikkagi nakatada. Tahaks loota, et need lihtsalt õhust hüpates teistele ei lähe. Ikka kokkupuute korral. Samas ma ei tea...
Midagi polnud teha, tagasi oli vaja sõita.

Kuna Johanna ka laevas just kõige paremat tuju ei näidanud ja 2,5 tundi sõitmist ootas alles ees, siis otsustasime, et võtame kajuti. Seal oleme omaette - ei nakata kedagi ja Johanna nuttu kuulame ka ainult ise. Teised ei pea end meie pärast ebamugavalt tundma.
Ma ise olen selline lapsevanem, et kui mu laps kusagil rahvarohkes kohas nutab, siis ma lähen sealt ära ja kui võimalust ära minna ei ole, siis teeks sada imet, et laps teisi ei häiriks. Sellepärast ei suuda ma ise mõista vanemaid, kes südamerahus lasevad oma lapsel nutta. Mõnikord ei aita lapse rahustamisel mingid nipid, seega parandan ennast ja kirjutan, et ma ei suuda mõista lapsevanemaid, kes lihtsalt oma lapse nutmisest välja ei tee.

Ma võiks kirbukate puhul kohe ühe näite tuua.
Emme on oma lapsega kirparil. Laps hakkab vankris nutma. Mitte emme ei hakka vankrit loksutama ja last rahustama, vaid ta sobrab rahumeeli asjades edasi. Ok, mina mõtlen, et ju ta vaatab selle riiuli lõpuni ja hakkab siis lapsega tegelema. Ei hakka ta midagi. Lükkab vankri järgmise riiuli juurde ja hakkab seal sobrama, laps samal ajal vankris karjumas (mitte enam nutmas).
Vot siis on küll tahtmine õlale koputada ja öelda, et ta laps nutab vankris.
Ma ei tea...see ostmine nüüd lapsest küll tähtsam olla ei saa.
Samas on igasuguseid vanemaid.
Pole minu asi vist nende tegemisi kommenteerida, aga ajab ju närvi.
Igatahes, kui olen ise parasjagu kirparil ja sinna satub mõni selline ema, kes oma lapsel röökida laseb, siis lähen tvaliselt ise ära. Mu närv ei pea lihtsalt vastu. See tõesti ajab mind närvi - krt, võta laps sülle ja vaata koos lapsega neid riiuleid edasi!

Laevareisu juurde tagasi.
Meie võtsime niisiis väikse kajuti (maksis 22 euri).
Üleval oli voodi, kuhu Karolini-Janeli kupatasime.
All oli kitsas diivan, kuhu meie Tarmo ja Johannaga end ära mahutasime.
Telekas oli ka ja seega said suuremad terve laevasõidu aja seda vaadata - polnudki väga igav.
Johanna tuju eriti hea ei olnud, sest jorises päris pikalt, aga lõpuks jäi ikka magama. Saime seega mõlemad kerge une tehtud.

Ma olin surmkindel, et autosõit Helsingist Turusse tuleb läbi kivide ja kändude, aga pean tunnistama, et eksisin - Johanna ei jorisenud mitte kordagi. Pool teed ta lihtsalt magas ja ülejäänud poole ajal andsin talle nii palju uusi asju vaheldumisi kätte, et tal lihtsalt polnud põhjust vigiseda. Avastas uusi asju.

Kodus oli ta täitsa rõõmus, olgugi, et väljanägemine nii kehva on.

Kui ma ise talle otsa vaatan, siis tuleb nutt täitsa peale!

:(

:(:(

Ise ma talle neid rõugeid ju tahtsin. Sain!
Ma ei osanud ette näha, et see olukord nii koledaks ja vaevaliseks läheb, aga samas on seda hullemat aega ainult paar päeva - need tuleb üle elada.
Kui ma ka oleks osanud ette näha, siis oleksin neid ikka tahtnud - vähemalt on läbi põetud.

Ma olen seda meelt, et sellised haigused, mis erilisi tüsistusi ei jäta, tuleks ikkagi ise läbi põdeda ja kätt vaktsiini järele sirutada ei oleks vaja.

Meie pisikesed inimesed saavad niigi palju neid korralisi vaktsiine ja kui ma hakkaks veel igasuguseid muid vaktsiine juurde tegema, siis see laps oleks üks liikuv keemialabor.
Tänapäeval on ju varsti igale haigusele oma vaktsiin.

Karolin ei kurda nende rõugete pärast üldse.



Temal ei ole kusjuures nii hull ka nagu Johannal. Kui Karolinil on ainult mõningad vesised villid (ülejäänud lihtsalt punased täpid), siis Johannal on aga miljon vesivilli, millest osad on ikka jõhkralt suured!

Enne magamist tupsutasime kõik täpid veel kord üle- eoh :(
Magama jäi ta nuttes ja nuttis ta koguni 1,5-tundi (koos väikeste pausidega). Ei aidanud kussutamine ja süles olemine. Lõpuks vist lihtsalt väsis...

Kordan - vaene laps!

Siia lõppu törts nalja ka, et asi väga hull ei tunduks :)

Johanna "magas" ju terve tänase öö mul süles/kõhu peal, umbes vot nii:

                                                 

Sedasi pea vastu minu lõuga/põske.
Kui ma hommikul peeglisse vaatasin oli mul lõug+osa põsest täiesti roheline :):):)

Üritasin seda maha saada, aga mitte miski ei aidanud.
Liikusingi sedasi ringi, et üks põsk oli roheline :D
Mida teised sellest arvasid - polnud mul sooja ega külma.

Kõik ju ikkagi õilsa eesmärgi nimel  - lohutada oma last ;)

6 kommentaari:

  1. esimesed paar-kolm päeva ongi kõige hullem, siis peaks juba OK olema. Johantsul ilmselt need sügelevad ja seepärast ta ongi rahutu.

    Kiiret paranemist!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sügelevad vist jh ja neid punne oma miljon tükki.

      Aga pole hullu - paraneme ;)

      Kustuta
  2. Kas mingit allergiarohtu ei saa anda? Võtab sügelemise ära (või vähemaks vähemalt)?

    VastaKustuta
  3. Ma arvan, et Zyrteks (kirjapilt võib vale olla) aitaks, aga seda mul pole.

    Samas hakkab olukord juba paremaks minema.
    Täna jäi juba 5 minutiga ööunne. Praeguseks juba 3 tundi maganud ka ;) Ootangi, et oma söömise ära teeks, siis saan ka magama jääda ;)

    VastaKustuta
  4. Tuulerõuged ongi just sellepärast sellise nimega, et nakatada on väga kerge.. Ka näiteks trepikojast mõni minut tagasi läbi kõndinud nakkusohtlikult lapselt võid oma tervele lapsele tuulerõuged saada..
    Aga kiiret paranemist teile sellegipoolest!

    VastaKustuta
  5. Hea, et nüüd väiksena läbi põdes on hiljem palju lihtsam .. Aga nii kurb on kui lapsel on nii kohutavalt paha olla ja ta ei oska seletada milles asi . Küll sa oled hea ema ja hoiad oma pisikest nii armsasti ja palju jaksu sulle .. hea lugeda kohe sinu artikleid .

    VastaKustuta