Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 20. märts 2013

Tarmo trahv


8.3.2013 oli kohus lõpuks ära, seega lõpplahendus asjal olemas.

Kes asjast ei mäleta, siis meenutuseks nii palju , et 17. jaanuaril 2012 aastal sai Tarmo kurvis libistamise/libisemise eest trahvi ja seda summas 320 €!
Libisemise hetkel ei olnud tee ääres jalakäijaid, eest-tagant autosid ei tulnud, auto oli kogu aeg oma suunavööndis, kiirus oli maksimum 40 (see ongi selline piirkond, kus 40 km/h on), aga ometi kukkus trahvisummaks 320 €.
Maksimum, mis sellel hetkel teha oleks saanud. Palju õnne :)

Kokkuvõttes lahenes asi soodsamalt ja rahakotist  ei kadunud päris sellist summat, läks väheke leebemalt ;)

Kerge kronoloogia:
Libisemine toimus: 17.1.2012
Kaebasime asja edasi: 23.1.2012 (6 päeva hiljem)
Politseis kuulati Tarmo üle: 9.7.2012 (5 kuud ja 8 päeva hiljem)
Tunnistajana olnud politseinik kuulati üle: 24.10.2012 (9 kuud ja 7 päeva hiljem)
Kohtuistung toimus: 8.3.2013 (1 aasta, 1 kuu ja 19 päeva hiljem)

Sel korral esindas Tarmo ennast kohtus ise, sest alates 2013 aastast muudeti see punktike seaduses ära, kus abikaasa (elukaaslane) esindada võis, seega ei saanudki ma seal kaagutamas käia. Ma ei läinud isegi mitte kuulama, sest Janelil oli samal päeval parasjagu kõht lahti ja olin temaga hoopis kodus. See eest oli kohtus eesti keele tõlk, keda Tarmo taevani kiitis.

Kohtuistungiga saime selgeks selle, et vahet ei ole mida vastaspool kohtus ütleb, olulisem ja tähtsam on see, mida räägib politseinik.
Kui TEMA ütleb, et nii oli, siis nii ka OLI.
Pole vaja mingeid tõendeid, loeb see, mida politseinik räägib.
Selles mõttes on riigiti päris huvitav võrrelda. Tean, et Eestis ei oleks eluski selline asi kohtus läbi läinud, et ametnik, kes menetleb, tuleb samas ka tunnistama ja ütleb, et vot lood olid nii, siis nii ka jääb ja ei esita seejuures MITTE ÜHTEGI tõendit.
Eesti kohtus loevad siiski tõendid. Ja kui seis on 50:50 jääb kaalukauss "päti" poolele.

Praegusel juhul oli asi nii, et politseinik ütles, et jalakäijateel olid JALAKÄIJAD, kelle elu oli põhimõtteliselt ohtu pandud. Kus jalakäiad olid, kui palju neid oli, kas olid lapsed/täiskasvanud - seda ei osanud politseinik aga öelda. Aga fakt on see, et jalakäiad olid! Meil olid pildid ka kohtus kaasa, aga ta ei osanudki konkreetselt  näidata, kus nad olid. "Vist olid siin!"
See ajab juba naerma -"vist". Kohtule sobis see "vist" üsna hästi ;)
Kui inimene tunneb, et tema elu on ohtu pandud, siis ta teeb selle kohta politseile avalduse või läheb kaebab politseinikuonule ära, et selline asi juhtus, liiati, kui politseionu koha peal kohe olemas on.
Kusjuures ta ei saanudki kuidagi neid jalakäijaid näha, sest seal kohal kus politseiauto seisis segasid vaadet  suured puud, kokkulükatud lumehunnikud ja parkivad autod. Enamasti on inimesed autokatustega sama pikkused ja kui nad kaugemal on, siis lühemad. Lisaks oli õues pime (kell oli 19:07) ja lund ka sadas. Need "jalakäijad olid" seal, et olukorda ohtlikumaks väita. Kui viitsiks, jalutaks õhtul (kui õues juba sama pime on) ja teeks politsei parkimiskohast pilti, siis näeb igaüks, et ta ei oleks kohe kuidagi saanud neid "jalakäijaid" seal näha.

Teise asjana tunnistas politseihärra, et auto oli libisemises VÄHEMALT 20 meetrit. Kui temalt sai küsitud, et kuidas ta just sellise numbri oskab öelda, et äkki oli siiski 10 meetrit või hoopis 30 meetrit. Vastus oli proosaline - tema silmaga mõõtis. Vaatas postivahet ja mõõtis. Üks postivahe olevat tema arust 40 meetrit ja auto oli libisemises pool postivahet, seega 20 meetrit. Lisaks sellele on tal piisavalt kogemust, et sedasi mõõta.
Noh-jah, silmaga võib ta teate küll mida mõõta :) Jään viisakaks :)

Järgmise asjana tunnistas ta, et libisemine oli tahtlik. Tema  KUULIS oma kõrvadega, kuidas autole gaasi juurde vajutati! Gaasi peabki TAHTLIKULT vajutama. Selles mõttes ei saa keegi ju vastu vaielda. Kui gaasi ei vajuta, siis auto edasi ei liigu.
Ja kui auto libisema läheb, siis peabki nagu gaasi vajutama, et auto teelt minema ei paneks. Või kuidas?

Põhimõtteliselt jäid maksma kõik politseiniku sõnad. Kui ta oleks väitnud, et sõideti vastassuunda, siis oleks ka see tõsi olnud. Kui ta oleks väidetud, et auto kiirus oli 70 km/h, siis oleks ka see sulatõsi olnud. Tal on kogemust, et silmaga kiirust ka mõõta. Tegelikult ka, VAHET ei oleks olnud, mida ta väitnud oleks, sest tema jutt oleks igatahes õige olnud.

Tema tunnistuses oli muide esimese lausena kirjas, et nägi kurvis tulevat EESTI  registreeritud numbrimärgiga  autot.

Tegelikult pole siin mingit imet, et eestlastel ära pannakse - nad panevad omadelegi. Lugesin ühte kommentaari, kus üks naine oli autoga koju sõitnud, auto ära parkinud ja ta oli juba tuppagi jõudnud, kui uksele koputati ja politseinikuhärrad ütlesid, et tema auto alt lendas teise autoaknasse kivi. Tädi sai rõõmsalt trahvi. Olgugi, et ühtegi tõendit ei olnud, et lugu tõesti nii oli.
Põhimõtteliselt võin ma oma auto klaasi kivi visata, seejärel suvalise autoselle sama tee pealt välja valida, politseisse minna ja avalduse kirjutada, et just SELLE (väljavalitud) auto alt lendas minu auto klaasi kivi  ja autoomanik saab ilma pikema jututa trahvi! Nii w? Kuidagi ulmeline pole see asi w?

Põhjendus, miks politseiniku sõna kohtus maksma jäi oli see, et ta annab tõe rääkimise eest VANDE, ta on aasta politseinik olnud ja tal ei ole põhjust mittetõde rääkida!
Mida argumenti? Aasta politseinik!! Ma olen äkki aasta kaalujägija, see ei tähenda, et ma nüüd vahel torti ei mugi.
Kusjuures alles hiljuti oli juhtum, kus ka AASTA politseinik juuatäis peaga vahele jäi ja kohtus valetas, palus teistelgi valetada. Kuhu ta vanne siis jäi ?
Samuti on vannet vandunud politseinikud kohtu poolt korduvalt karistatud - küll pettuste, narkokuritegude, joobes juhtimised, vägistamised, varastamised ja ma ei tea mille kõige eest veel!

Näiteid saab sellelt lehelt kümneid ja kümneid: http://poliisirikollisena.wordpress.com/

See ei saa olla argumendiks, et kui olen politseinik, siis minu sõna on kuld.

Põhimõtteliselt ei olnud kohtus ühtegi tõendit, et Tarmo oleks ohtlikult sõitnud või kedagi ohustanud, aga süüdi jäi ta ikkagi.

Ma ei taha mitte Tarmot ja seda libistamist õigustada, sest ta oli libisemises ja sai sellega oma õppetunni, AGA mulle tundub liialdusena, et selle eest supsti 320 € ära kirjutatakse. Nagu tegemist oleks tõelise maanteemõrvariga.
Tean siin juhtumeid, kus joobes juhtimise eest on ka väiksema trahvi saanud (210 €). Kui neid kahte asja nüüd omavahel kaaluda, siis kumb on raskem rikkumine? Just sellepärast tundus see 320 € lausa ulme.

Kokkuvõttes lõppes asi siiski sellega, et rahatrahviks jäi 120 € + tunnistajale 22 € (bussipiletiraha 5 € ja ühe töötunniraha 17 € ).
Selles mõttes lõppes asi ikkagi positiivselt , et 144 on parem, kui 320 € ;)
Kuna ma olin enne istungit netist igasugu kommentaare lugenud ja teadsin, et politseiniku sõna on siin nagu Aamen kirikus, siis kartsin, et tuleb see 320 € + kohtukulud ka veel juurde. Olime ise valmis hoopis 500 € arveks.
Õnneks läks siiski teisiti ;)

Alama astme kohtud pididki sedasi "supsti ja valmis" otsuseid tegema. Kui järgmise astme kohtusse edasi kaevata, siis hakatakse vast tõendeid ka vaatama/küsima/otsima/kaaluma.
Järgmisesse astmesse edasi kaebamine maksaks 90 €.
Kui viitsiks, siis täitsa kaebaks edasi, sest tegelikult on otsus ikkagi ebaõiglane, sest ohtu ei pandud kellegi elu, mingit kahju kusagil kellelegi ei tekitatud, sõit oli oma suunavööndis, kiirus vastav, vajalikud dokumendid kaasas, turvavöö peal, õiged rehvid all - seega kõik oli nii nagu seadus ette näeb. Ei olnud mingit rikkumist. Kui auto läheb OMA suunavööndis libisema, siis see ei ole karistatav tegu ja KOGU MOOS!
Kuna ma hetkel ikkagi veidike rase olen ja ei viitsi ennast ärritada, siis paneme asja  selle astme ja sellise otsusega lukku. Õppetunniks hea küll ;)
Nüüd teab Tarmo ja tean mina, et ei maksa Soomes autot libistada.
Ja teadke ka Teie ;)
NB! Mina ei oskagi libistada. Kui libistaks, siis oleks mõnusalt ja sujuvalt kraavis ka :)

Trahvisummat ei vähendatud mitte sellepärast, et politseiniku sõna oleks kuidagi kahtluse all seatud, vaid seda alandati pere sissetuleku pärast.
Olen mina hetkel rasedana kodus ja  jaanuari lõpust alates pole ka Tarmol tööd olnud.

See ehitajatel olev tööpuudus on  aasta alguses vist täiesti reeglipärane. Tegelikult teeb see suhteliselt kurvaks, sest need 2 kuud söövad ära praktiliselt kõik säästud.
Oli see eelmisel aastal nii, on sellel aastal, aga ÕNNEKS järgmisel aastal see nii VIST enam pole (fui-fui-fui), sest Tarmo sai nüüd teise firmasse tööle.
Soome firmasse ja tähtajatu lepinguga - ei mingit rendifirmat.
Ülemus ütles, et kaheks aastaks on töö põhimõtteliselt garanteeritud, sest töömaa on linna poolt.
Uh, loodame...loodame ;)
Palk on juba katseajal pea 1 € võrra suurem, kui vanas firmas niisama. Esimese kuuga pidi vaatama, mis töömees on ja siis palka tõstma ;)
Seega tundub, et väljavaated täitsa normaalsed ;)

Sellised lood siis täna :)


3 kommentaari:

  1. Eestis paar aastat tagasi kaldus minu ees sõitev reka teepeenrale ja sain kivirahe kaela tema taga sõites. Politseisse helistateI ütles EESTi POLITSEI : vabandage proua, aga lendavad kivid ei ole liiklusõnnetus. Minul aga olid puru nii esiklaas kui kõik tuled. Kõik oma taskust maksta ja asendada.

    Kuigi saite siiski trahvi, siis arvan samuti et 120 eur on tunduvalt parem kui 320 euri.

    Edu!

    VastaKustuta
  2. Tore lugeda, et ikkagi asja edasi ajasite. Kas Tarmo kusagil liidus ei ole? Sel juhul saaks perioodil, kui tööd ei ole mingit tasu eelneva palga alusel.

    VastaKustuta
  3. Jep, sai vähemalt natukenegi väiksemaks. Tollel ajal oli see 320 € ikka meeletu summa, kui arvestada, et mina tööl ei käinud ja Tarmo oli ka tükk aega kodus olnud ;)

    Siiani Tarmo liidus ei olnud. Nüüd, uue ja korrektse töökoha puhul, ajasime need asjad ka korda.

    Õpetuseks kõigile see, et PÄEVA PEALT tuleb minna TE-toimistosse, kui töö otsa saab. Seda ei saa uskuda, et kohe-kohe tuleb tööd.
    Ega see peruspäiväraha väga suur pole, aga midagi ikka. Nii Tarmo saigi pool ajast niisama istutud, nüüd targemad ;)

    VastaKustuta