Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 30. detsember 2012

Minu viimane sissekanne...


Koos aastaga 2012 lõpevad ka minu sissekanded blogisse.

Oma esimeses postituses kirjutasin, et vajan oma elus drastilist muutust.
Ma sain selle! Ja veel millise!!!

See ei ole seotud ei Soome kolimisega ega seal hakkamasaamisega, vaid minu isikliku eluga. Kuna ma sellest blogis kirjutada ei kavatse, siis tundub kogu edaspidine kirjutatu otsekui pettusena, sest ma ei kirjutaks täielikku tõtt.
Seega sulgen oma blogi uksed edaspidisteks sissekanneteks.
Võibolla mitte küll igaveseks, aga paariks-kolmeks-neljaks aastaks küll.
Avan uksed jälle siis, kui on Eestisse tagasikolimise teema päevakorda tuleb...
Võibolla annan siis lühida ülevaate ka sellest, mis juhtunud on...
NB! Lapsega on kõik korras, tema kasvab mühinal, 17 nädalat juba suur ja madistab ringi ka ;) Kõhu pealt katsudes ei tunne, aga mina tunnen. Tüdrukute jaoks on tegemist vennaga, sest neil kummalgi on ju juba õde! Siis on ju elementaarne, et nüüd peab kõhus venna olema ;)

Kokkuvõttes võin ma tõdeda, et Soome kolimine ja seal hakkamasaamine ei olegi nii hull kunst, kui  esialgu ette kujutasin.
Hea tahtmise korral on vägagi palju võimalik.
Kui keegi plaanib kolida mõttega, et kõik kantakse kandikul kätte, siis sellise mõttega võib vabalt kolimata jätta. Kandikul ei tooda midagi, iga saavutuse nimel on vaja vaeva näha.
Kes muidugi mida saavutuseks peab.
Mind isiklikult rõõmustasid näiteks sellised pisiasjad, kui keelekursusel klassi parima testitulemuse sain...või kui YKI-testis maksimum tulemuse tegin...või kui turvatöötaja ametikoha sain jne.jne

Step by step – teate ju küll ;)

Et blogi nüüd väga kurva lõpuga puhkama ei läheks, siis natuke ka meie jõulutegemistest ja viimased pildid.

Eestisse sõitsime niisiis 19.detsemberil kella 08:00  laevaga, mis tähendas seda, et äratus oli kell 03:00 öösel. Või siis hommikul...Tüdrukud said tunnike kauem magada, nemad ju süüa ei vaarita ja asju autosse ei pakkinud ;)
Tüdrukud olid sõidust nii ärevuses, et ei saanud eelmisel õhtul magamagi jääda – Eestisse sõit ju ikkagi ootas !! Novembris Eestis ei käinud, seega oli see ootusärevus täitsa mõistetav.
Kell 4:30 oli start Helsingi poole.
Nagu arvata oli, siis tüdrukud norisesid autos terve tee. Oleks võinud ise ka noriseda, aga millegipärast und ei tulnud. Uni tuli alles laevas. Kuna istumiskohti praktiliselt polnud, siis pikutasin põrandal maas ja tukkusin, koos kümnete teistega. Noh, nagu tõeline Kalevipoeg. Ütleme siis pigem Lindatütar ;) Varem olin ma neid pikutavaid/puhkavaid reisijaid lihtsalt vaadanud ja mööda kõndinud, nüüd olin üks nende seast ;)

Jõulueelsed päevad möödusid kiiresti. Ei mäletagi, mis sai tehtud päevadel enne 23.detsembrit...
Vist suurt midagi.

23.detsember on meie peres see päev, kui küpsetatakse-kaunistatakse piparkooke, kui tuuakse-ehitakse kuusk ja kui jõuluvana öösel kuuse alla kingitused toob.See on alati selline teguderohke päev. Mõnikord küpsetame piparkooke juba ka 22.detsembril ja kaunistame siis 23, aga sel aastal jäi  kõik sama päeva peale.
Võib täitsa tõdeda, et pikk ja väsitav päev oli :)

Hommik oli niisiis piparkookide küpsetamise aeg. Me küpsetamisega eriti tagasi ei hoidnud, varutud oli 5 pakki taigent.

                                                                Töö võib alata

                                                           Käib töö ja vile koos :)

                                                    Töö hakkab vaikselt lõppema :)

Ma igal aastal unustan, KUI palju siis ostma peaks ja mis see norm-kogus oleks. Sellelgi aastal sai mõnusalt üle ostetud. Tüdrukud asjatasid selle taigna kallal umbes pool tundi, siis oli nende mõõt täis. Ära suutsid küpsetada ühe taigna. Kellele need ülejäänud 4 pakki jäid, ei pea vist pikalt arvama?! :D

Vahepeal tegime küpsetamisse väikse pausi ja käisime metsas kuuske toomas. See oli õigustatud paus, vastasel juhul oleks ennast peast ogaraks küpsetanud ;)

                                                  Väsitav ka ju see otsimine...
                               
                                                        ...ja lumes sumpamine ka!

Kuuse otsimine ja selle õige puu leidmine võttis ikka päris korralikult aega! Õues oli väheke vilu ka, ikkagi üle 10 kraadi oli külma. Minu jaoks on see juba tõeline pakane :D
Pika otsimise peale sai kuusepuuke ikka leitud ;)

Tagasi koju jõudes, läks jälle küpsetamiseks. Kes ehtis kuuske, kes küpsetas, eksole ;)

Ööl vastu jõululaupäeva, oh imede-ime, murdis jõuluvana meie korterisse ja tõi kuuse alla kingitusi :D
Päkapikud olid ka lahedad sepad ja viisid hommikuks pooled kingitused kuhugi peitu, et tüdrukutel hommikul seda käristamist liiga palju ei oleks. Kui sada asja korraga on, siis ei tea mida võtta ja millega mängida. Päeva jooksul olid päkapikud peidetud kingitused kuuse alla tagasi toonud, et tüdrukutel õhtul koju jõudes ka midagi avada oleks ;)

                                                             Da-da-daa 

                                                                    Õed Päkad :)

                                                          Tõesti suured tüdrukud juba ;)

Päeval käisime tüdrukutega talu juures ja viisime kitsedele süüa. Olen sellest varem vist juba ka kirjutanud, et meil seal Abbil oma kitsed. Käivad õunapuude all õunu otsimas ja metsatukas magamas. Igal aastal söövad kirsid ka ära, aga olen endiselt liga laisk, et võrk ümber toppida. Ühel aastal sõid noored sarapuud sedasi ära nagu oleks hekki lõigatud :D Ilusti-korralikult samalt kõrguselt. Suvel lasime nendest rootsudest niidukiga üle, nüüd selle koha peal enam sarapuid ei ole ;)
Aga ikkagi – MEIE kitsed :)

Traditsiooniliselt istume jõululaupäeval minu vanemate juures. Kõik õed-vennad ja nende lapsed on koos. Päris hea hulk rahvast ;) Seda ei pea vist mainima, et jõulutoidu pugimine käis kohe mitmel rindel, mul siis kahel rindel ja väsimatult :D:D

Kingitustega ei hakka eputama, aga toodi/kingiti väga vingeid ja lahedaid asju. Meie ise panustasime palju puidust toiduasjade (kööki neile), üleüldiselt puidust mänguasjade peale, käelise tegevuse peale ja lisaks Eesti koolis vajalike raamatute peale a la  “Kunksmoor”, “Nublu” ja selliste peale. Noh, mida kodus veel olemas ei olnud ;)

Rahulikud jõulud olid, nagu alati  ;) Õhtul, enne koju minemist, käisime tüdrukutega surnuaialt ka läbi ja viisime vanaema hauale küünla. Kui ma tavaliselt seisan ja ajan vanaemaga törtsu juttu ka, siis sel korral oli nii külm ja tüdrukud oleks ka mind vist, kui napakat vaadanud :)
Eks lähen lobisen mõnel teisel päeval ;)

Üleeile ja eile käisin ja nostalgitsesin talu juures. Lihtsalt jalutasin ja tegin paar klõpsu. Sel korral jõudsin isegi kitsedest paar pilti klõbistada. Jooksid just oma metsatukast ära, kui ma nende poole  tuterdasin. Kui nägin, et nemad jooksma hakkasid, siis tegin sama, et põllu serva jõuda ja mingidki kaadrit saada. Jep, mõned kaadrid sain, aga nalja sain ka. Hakkasin üle kraavi hüppama, aga tänu lume paksusele ei osanud kraavi laiust õigesti hinnata ja hüppasin kraavi. Mille tulemusena jalad märjaks said (lume alt on maapind külmumata ja maa on täiesti märgi, loomulikult ka kraav) ja ise kõhuli maha kukkusin. Fotokat suutsin õnneks sellest lumest säästa ;) Tegelt see olukord oli päris naljakas.
Ise ei jõudnud ennast muidugi ära kiruda, et just sealt poolt läksin. Ma ei osanud arvata, et nad sellisel kellaajal veel metsatukas on (kell oli kusagil 11 kanti). Kui ma oleks teiselt poolt läinud, siis oleks kindlasti paremaid kaadreid saanud ja lähemalt ka ;) Oleks on sama hea, mis poleks ;)

                                                          Teolt tabatud

                                                       Ühe kitse tudula 

Eile olin siis kavalam ja läksin ringiga, aga ei midagi – sähh sulle loodusfotosid ;)
Ega iga päev ka siis pidu päev ei ole!
See eest nägin üleeile lisaks kitsedele ka kahte töökat rähni. Kuulamise peale otsisin üles. Üks üritas käbiga sotte selgeks saada, teine puuoksaga ;)

                                                          Töökas rähn number 1

                                                      ja teine töökas rähn...

                                            Enam ei kannata vist plekki sirgeks tõmmata :D

                                                         Sealt tuli Virge... ;)

Laias laastus ongi kõik.

Tõmban otsad siis kokku...
Võiks veel viimase ergutuslause kirjutada ja öelda kõigile üritajatele/unistajatele/lootjatele, et proovima peab. Ükskõik millega ja milles...
Kui ei proovi, siis ei ole võimalik ka teada, kas õnnestuksid.

Tänan  Teid kõikki, kes Te mulle kaasa elasite, mulle pöialt hoidisite ja minu tegemisi jälgisite.
Ka kritiseerijaid – igasugune tagasiside (nii negatiivne, kui ka positiivne) annab kritiseeritavale midagi.
Kriitika on asi, mida tuleb õppida taluma, sellega arvestama ja teatud puhkudel ka järeldusi  tegema. Mina olen õppinud. Rusikaga ma päris rinnale taguda ei saa ja karjuda, et talun kõike ja igasugust kriitikat, aga nüüd suudan negatiivses kriitikas näha ka selliseid pointe, millest ma enne blogi kirjutamist isegi mõelda ei viitsinud ;) Sammuke jälle parema ja targema  inimese suunas ;)

Kommenteerimisvõimalus lõppes koos selle postituse kirjutamisega, samas jätan blogi “lahti” - kindlasti on keegi, kes mõlgutab mõtteid üle lahe kolimisest ja äkki just tema vajab infot kuidas ja mis ;)

Samamoodi on avalehel olemas minu e-mail, kes soovi korral võivad kirjutada või kellel on probleeme palga kätte saamisega ;)
NB! Kriminaalasjade kohta oskan ka juba ühteist nõu anda ;) Nende puhul varrukas 2 kogemust olemas.
Igatahes küsida tasub kõige kohta.
Kui oskan – aitan, kui ei oska – tunnistan, et olen loll, aga luban areneda ;)

Lähen nüüd tagasi oma argiellu ja hakkan elama ajajärkku, mida ma oodata ei osanud, aga mida võib tõesti kokku võtta kahe sõnaga - drastiline muutus.

Kohtume uue pealkirja all - “Kuidas ma perega Eesti tagasi kolin”

Pead püsti, hoidgem oma kalleid inimesi ja ärgem unustagem öelda neid kolme väikest sõna ;)


Tänan, Teid, Sõbrad :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar